Uudised

Lahkumineku varavaidlus ei peaks olema õiguslik loterii

‹ Kõik uudised

Lahkumineku varavaidlus ei peaks olema õiguslik loterii

Kooselu alguses ei mõelda tavaliselt kulutuste teineteiselt tagasinõudmisele. Panustatakse ühisesse koju ja pereellu, uskudes, et ehitatakse ühist tulevikku. Kui armastus otsa saab, võivad lauale ilmuda tabelid, pangaväljavõtted ja vanad arved ning algab vaidlus vara üle. Üha enam tuleb siis mängu suhte asemel seltsing, mis nihutab piire nii ajaliselt kui ka õiguslikult. Miks seltsingu sätete kohaldamine elukaaslaste varavaidlustes probleeme tekitab ja kas Eesti vajaks selgemat regulatsiooni, selgitavad RASKi vandeadvokaat ning perekonna- ja pärimisõiguse valdkonna kaasjuht Kai Villemson ja jurist Laura Helena Koppel.

Ühise vara jagamisel on seltsingu likvideerimise sätete kohaldamine järjest leviv taktika. Eriti ahvatlev võib see olla pikaajalise kooselu lõppedes, kui muud hüvitisnõuded on juba aegunud. Kuigi seltsingu analoogiale tuginemine on elukaaslaste varavaidlustes üha tavapärasem, on selle õiguslikud piirid endiselt ebaselged.

Seltsing, mida pooled ei pruukinud kunagi tahta luua


Eesti õiguses ei kohaldu abieluvälisele kooselule selged sätted nagu ühisvara abieluvarasuhte puhul. Näiteks kinnisasi kuulub üldjuhul sellele, kes on selle omanikuna kinnistusraamatusse kantud, ning kaasomandis oleva kinnisasja puhul määravad omandiõigusliku jaotuse kaasomandiosad. Riigikohus on öelnud, et asjaolu, et kinnisasja kasutati ühise koduna või selle eest tasuti koos, ei muuda seda mõlema inimese omaks.

Seltsing seevastu on lepinguline koostöövorm, mille puhul on nõutud tegutsemine ühise eesmärgi saavutamiseks ning kanne registris ei välista hüvitisnõude esitamise õigust. Seega isegi kui kinnisasi ei ole kinnistusraamatus mõlema elukaaslase nimel, ei välista see hüvitisnõude esitamist. Seetõttu on soov tugineda vara jagamisel seltsingu sätetele mõistetav. Kui tavapäraste kulutuste hüvitamise nõuete puhul võivad varasemad, pika kooselu jooksul tehtud kulutused olla kooselu lõppedes juba aegunud, siis seltsingu likvideerimise analoogial põhinevat nõuet saab esitada ka aastaid hiljem ka ilma konkreetse kokkuleppeta.

Riigikohtu praktika järgi võib seltsingu sätteid kohaldada olukorras, kus (i) kooselu ajal on omandatud suurema väärtusega ese, (ii) pooled on selle eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad rahalised panused ning (iii) pooltel oli ühine tahe luua ühist varalist väärtust. Just nende näiliselt selgete tingimuste sisustamisel ilmnevad aga raskused, mis muudavad tulemuse sageli keeruliselt prognoositavaks.

Kui võrreldavad peavad olema „võrreldavad“ panused?


Ühelt poolt ei pea panused olema võrdsed, teisalt ei piisa ka sellest, et mõlemad on mingil määral kulutusi teinud. Kohtupraktikas on peetud võrreldavaks ligikaudu 30 ja 70 protsendi suuruseid panuseid elamu ehitamisega seotud kulutustesse, samas kui umbes 6 ja 94 protsendi suurust jaotust võrreldavaks ei peeta. Selge on üksnes see, et võrreldavus ei tähenda võrdsust. Ebaselgeks jääb aga, kui suur võib olla poolte panuste erinevus, et neid saaks endiselt võrreldavaks pidada. Kas ühe poole 20-protsendiline panus on piisav? Kuidas võrrelda rahalisi kulutusi teise elukaaslase tehtud ehitustöödega?

Veelgi keerulisem on määratleda, milliseid kulutusi saab üldse arvestatavateks panusteks pidada. Kohtupraktika pole selles küsimuses ühtne. Riigikohus on rõhutanud, et rahaliselt hinnatavaks panuseks saab lugeda näiteks sissemakset, kuid vaid jooksvate kulude katmine ei ole piisav. Teisalt on leitud, et isegi kinnisasja remont ei pruugi olla seltsingule viitav panus, sest ka tavapärased remondi- ja hooldustööd on kulutused pere igapäevaelu vajaduste katteks ega tähenda tingimata kestva majandusliku väärtuse loomist. Seega jääb ebaselgeks piir tavapäraste perekonnaelu elamiskulude ja seltsingulaadse majandusliku tegevuse vahel.

Kas ühise kodu rajamine tähendab ühist tahet luua majanduslikku kasu?


Lisaks peab kohus tuvastama, et pooltel oli ühine tahe luua kestvalt majanduslikult ühist varalist väärtust. Seejuures ei ole määrav üksnes poolte tegevus, vaid ka selle eesmärk.

Ühise kodu rajamisega kaasnevad paratamatult majanduslikud tagajärjed. Samal ajal võib poolte tegelik eesmärk olla eelkõige perekondlik – luua endale ja lastele ühine elukoht. Probleem seisnebki selles, et perekondlik ja majanduslik eesmärk võivad praktikas olla lahutamatult põimunud ja need pole selgelt eristatavad. Neid pole üheselt eristatud ka kohtupraktikas. Osa kohtunikke on leidnud, et ühise kodu soetamine ja selleks laenu võtmine kvalifitseerub majanduslikuks huviks, teised aga pidanud seda perekonnaelu loomulikuks, mittemajanduslikuks osaks. Mida ebaselgemaks jääb kohtupraktika, seda keerulisem saab ka olema võimaliku kohtumenetluse potentsiaali hindamine.

Õiglane hüvitis või ootamatu osa kinnisasja väärtusest


Seltsingu likvideerimise sätete kohaldamisel ei jagata vara ennast, näiteks kinnisasja, vaid jagatakse tekkinud väärtust.

Vara väärtuse kindlakstegemiseks tuleb võrrelda asja tegelikku väärtust jagamise ajal selle hüpoteetilise väärtusega samal ajal olukorras, kus ühiseid panuseid ei oleks tehtud. Näiteks kui kinnisasi osteti 100 000 euroga ja selle väärtus on kooselu lõpuks kasvanud 250 000 euroni, ei tähenda see automaatselt, et pooled oleksid ühiselt loonud 150 000 euro väärtuses vara. Osa hinnatõusust võis tuleneda üldisest kinnisvaraturu kallinemisest või asukoha väärtuse muutumisest, millel puudub seos poolte panustega. Samas ei saa ka kogu turuhinna tõusu arvestusest välja jätta, kui pooled on loonud kinnisasjale püsiva parenduse, mille väärtus on koos üldise turuga kasvanud.

Praktikas tähendab see vajadust hinnata mitte üksnes olemasolevat kinnisasja, vaid ka hüpoteetilist kinnisasja, mida tegelikkuses ei eksisteeri, kaasates selleks eelkõige eksperdi. Ehk milline oleks tänane turuväärtus juhul, kui juurdeehitust, renoveerimist või muid töid poleks tehtud.

Kas leidub paremat alternatiivi?


Senise kohtupraktika põhjal tekib küsimus, kas elukaaslaste varaliste vaidluste lahendamiseks oleks võimalik kujundada selgem regulatsioon. Seltsingu likvideerimise sätete analoogia eesmärk on vältida olukorda, kus üks elukaaslane saab teise märkimisväärsete panuste arvel põhjendamatu varalise kasu. Selle eesmärgi saavutamist raskendab aga asjaolu, et seltsingu sätted on mõeldud lepingulise majandusliku koostöö, mitte perekondlike suhete reguleerimiseks.

Võimaliku eriregulatsiooni puhul tuleb siiski arvestada, et abieluväline kooselu ei ole abieluga samaväärne varaline suhe. Elukaaslastel peab säilima võimalus otsustada, kas nad soovivad abiellumisega kaasnevaid õiguslikke tagajärgi. Seetõttu ei peaks lahendus seisnema abikaasade vara jagamise reeglite laiendamises abieluvälisele kooselule, vaid selgelt piiritletud hüvitisnõudes, mis kaitseks põhjendamatute varaliste eeliste tekkimise eest.

Näiteks Soomes reguleerib elukaaslaste varalisi suhteid alates 2011. aastast eraldi abieluväliste elukaaslaste ühise majapidamise lõpetamise seadus, mida kohaldatakse üldjuhul vähemalt viis aastat koos elanud või ühise lapsega elukaaslastele. See ei muuda nende vara ühiseks, kuid võimaldab nõuda hüvitist, kui ühe elukaaslase panus ühisesse majapidamisse on aidanud teisel oma vara omandada või suurendada. Seejuures arvestatakse nii ühise majapidamise või teise elukaaslase vara heaks tehtud tööd, ühiste kulude kandmist kui ka otseseid rahalisi investeeringuid teise varasse. Erinevalt Eesti kohtupraktikast ei pea seejuures tõendama poolte võrreldavaid panuseid ega ühist tahet luua kestvat majanduslikku väärtust.

Teistsuguse lahenduse on valinud Rootsi, kus abieluväliste elukaaslaste seadus näeb kooselu lõppemisel ette ühiseks kasutamiseks soetatud eluaseme jagamise, isegi kui sellesse on panustanud ainult üks elukaaslane. Vara väärtus jagatakse üldjuhul võrdselt, sõltumata poolte panuste suurusest, ning seadus ei eelda kindlat kooselu kestust.

Soome ja Rootsi näited ei paku Eestile valmis lahendust, kuid osutavad, et elukaaslaste varaliste huvide kaitseks ei pea tingimata tuginema seltsinguõiguse analoogiale. Eestis võiks kaaluda iseseisvat hüvitisnõuet, mis lähtuks ühe elukaaslase panusest vara väärtuse suurendamisse või säilitamisse, ilma et sellega kaasneks abielule omane vara jagamise kord.

Armastus ei pea algama kokkuleppest vara jagamise kohta. Ent selle lõppemine ei peaks jätma pooli olukorda, kus ka õiguslikult põhjendatud tulemust on peaaegu võimatu ette näha. Senine kohtupraktika vajab selgemaid piire: milliseid panuseid arvestada, millal on need võrreldavad ning kuidas eristada perekondlikku eesmärki ühisest tahtest luua varalist väärtust. Nende küsimuste selgem lahendamine aitaks tagada õiglasema tulemuse ja hinnata enne kohtusse pöördumist paremini vaidluse väljavaateid.