Uudised
Koolide sulgemine: kus algab vastutus ja lõpeb osalus?
Koolide sulgemine: kus algab vastutus ja lõpeb osalus?
RASKi partner Villy Lopman käsitles Sihikule antud intervjuus üha teravamaks muutuvat hariduspoliitilist sõlmpunkti, kus omavalitsuste või riigi soov kulusid kokku hoida põrkub kokku põhiseaduslike väärtuste ja suuremate keskuste väliste kogukondade ellujäämistahtega. Fookuses on Lääneranna ja Toila vallad, kuid probleemipüstitus on laiem.
Kui omavalitsused seavad eesmärgiks kulude kokkuhoiu ja samas ka soovi tagada hariduse kvaliteet, siis tuleks väga täpselt analüüsida, et mis meetoditega on need eesmärgid konkreetses kohas saavutatavad. Näiteks on tänaseks Lääneranna koolide sulgemisest möödunud piisavalt aega, et hinnata, kas ja mis tulemused on tänaseks saavutatud või mis protsessid on alanud.
Teine oluline küsimus on seotud lastevanemate kaasamisega menetlusse, mis võib viia kohaliku kooli sulgemiseni. Kohtupraktika on kahjuks lastevanemate õigused selles osas muutnud tänaseks väga kõhnaks ja piiratuks. Selles osas tuleks aga ära oodata Riigikohtus lahendit ootav Lääneranna koolide vaidlus. See kohtuotsus peaks tulema hiljemalt oktoobriks.
Kui omavalitsused seavad eesmärgiks kulude kokkuhoiu ja samas ka soovi tagada hariduse kvaliteet, siis tuleks väga täpselt analüüsida, et mis meetoditega on need eesmärgid konkreetses kohas saavutatavad. Näiteks on tänaseks Lääneranna koolide sulgemisest möödunud piisavalt aega, et hinnata, kas ja mis tulemused on tänaseks saavutatud või mis protsessid on alanud.
Teine oluline küsimus on seotud lastevanemate kaasamisega menetlusse, mis võib viia kohaliku kooli sulgemiseni. Kohtupraktika on kahjuks lastevanemate õigused selles osas muutnud tänaseks väga kõhnaks ja piiratuks. Selles osas tuleks aga ära oodata Riigikohtus lahendit ootav Lääneranna koolide vaidlus. See kohtuotsus peaks tulema hiljemalt oktoobriks.
Teadmised ministeeriumis, vastutus valdadel
Lopman juhib tähelepanu süsteemsele vastuolule: kuigi Haridus- ja Teadusministeeriumil on ulatuslik hariduskompetents, siis nad koolide sulgemise vaidluses jäänud tagaplaanile ega soovi selles osas võtta sõna ega vastutust.
„Ministeeriumi käsutuses on kümneid hariduseksperte, samal ajal kui vallas võib kogu protsessi juhtida vaid üks haridusspetsialist. Ometigi on just vald see, kes peab kohtus vastust andma.“ Näiteks Toila juhtumis sidus ministeerium kooli sulgemise rahastamisega, kuid vaidluses osaleb ja vastutab üksnes kohalik omavalitsus.
Lääneranna ja Toila kaasused on vormiliselt sarnased – mõlemal juhul on kooli sulgemise otsuse langetanud valla volikogu. Ent sisulised vaidlusküsimused on erinevad. Kui Läänerannas seisneb keskne probleem tasakaalu leidmises säästu ja kvaliteedi vahel, siis Toilas kerkib esile põhiseaduslik küsimus: kas Ida-Virumaal on tagatud eesti keelt emakeelena rääkivate laste kvaliteetne haridus ehk kas riik täidab talle põhiseadusega pandud kohustust tagada eesti keele ning kultuuri säilimine Ida-Virumaal?
Tänane koolivõrgu kujundamise praktika soosib eeskätt koolipidajaid, mitte aga õpilasi. „See on muutunud poliitiliseks ja eelarveliseks valikuks, mitte hariduslikult põhjendatud arenguks,“ võtab Lopman kokku.
„Ministeeriumi käsutuses on kümneid hariduseksperte, samal ajal kui vallas võib kogu protsessi juhtida vaid üks haridusspetsialist. Ometigi on just vald see, kes peab kohtus vastust andma.“ Näiteks Toila juhtumis sidus ministeerium kooli sulgemise rahastamisega, kuid vaidluses osaleb ja vastutab üksnes kohalik omavalitsus.
Lääneranna ja Toila kaasused on vormiliselt sarnased – mõlemal juhul on kooli sulgemise otsuse langetanud valla volikogu. Ent sisulised vaidlusküsimused on erinevad. Kui Läänerannas seisneb keskne probleem tasakaalu leidmises säästu ja kvaliteedi vahel, siis Toilas kerkib esile põhiseaduslik küsimus: kas Ida-Virumaal on tagatud eesti keelt emakeelena rääkivate laste kvaliteetne haridus ehk kas riik täidab talle põhiseadusega pandud kohustust tagada eesti keele ning kultuuri säilimine Ida-Virumaal?
Tänane koolivõrgu kujundamise praktika soosib eeskätt koolipidajaid, mitte aga õpilasi. „See on muutunud poliitiliseks ja eelarveliseks valikuks, mitte hariduslikult põhjendatud arenguks,“ võtab Lopman kokku.