Uudised

Innovaatilistest riigihangetest on räägitud aastaid. Need võiksid tuua turule uusi ja paremaid lahendusi, toetada majanduskasvu ja pakkuda ühiskonnale käegakatsutavat kasu. Ent küsimus, kellele peaks kuuluma hanke tulemusel loodud intellektuaalne omand, jääb sageli innovatsiooni saavutamisel oluliseks takistuseks, kirjutab advokaadibüroo RASK riigihangete valdkonna juht Keidi Kõiv.

Levinud seisukoht on, et intellektuaalne omand ja sellega kaasas käivad õigused peaks kuuluma sellele, kes töö eest maksab. Esmapilgul tundub see loogiline, sest intellektuaalomandi õiguste läbimõtlematu reguleerimine riigihankes võib tekitada tõsiseid praktilisi probleeme. Näiteks piirata hankija võimalusi tulemust kasutada või tuua kaasa vaidlusi pakkujaga. Kuid see ei tähenda, et õigused peaksid alati ja täielikult kuuluma hankijale.

Liigne õiguste loovutamine pärsib konkurentsi ja innovatsiooni

Hanketingimustes nõutav ulatuslik intellektuaalomandi loovutamine võib heidutada just neid innovaatilisi ettevõtteid, keda riigihanked kõige enam vajavad. Paljudel neist on ärimudelid, mis põhinevad lahenduste korduvkasutamisel ja edasiarendamisel. Kui nad peavad oma õigustest täielikult loobuma, kaob motivatsioon hangetel osaleda.

Euroopa Komisjon on korduvalt rõhutanud, et intellektuaalomandi paindlik käsitlemine on innovatsiooni ja majanduskasvu seisukohalt strateegiliselt oluline. Üldreeglina soovitab Komisjon jätta loodava intellektuaalomandi omandiõigused pakkujale, välja arvatud juhul, kui on ülekaalukas avalik huvi õiguste ületoomiseks hankijale. Samuti on hoiatatud ülereguleerimise eest, mis vähendab pakkuja motivatsiooni oma lahendust edasi arendada.

Standardtingimused ei sobi igasse hankesse, hinnata tuleb tegelikku vajadust

Avaliku sektori tüüplepingud sisaldavad sageli automaatselt sätteid, mille järgi kuulub kogu loodud materjal hankijale. See võib aga olla ebarealistlik, näiteks kui hanke ese hõlmab litsentseeritud tarkvara või kolmanda osapoole tooteid, mille puhul pakkujal endalgi pole täielikku omandiõigust. Seega võivad sellised tingimused välistada potentsiaalsed pakkujad juba enne hanke algust.

Kui riigihanke tulemusel valmib intellektuaalomandi objekt, tuleb hankelepingus põhjalikult läbi mõelda, kes ja kuidas tohib loodut kasutada, muuta, levitada või edasi arendada ning kas hanketulemuses võivad sisalduda ka kolmandate isikute õigused, näiteks tarkvarakomponentide litsentsid või andmestike kasutusõigused. Need aspektid tuleb selgelt reguleerida.

See ei tähenda aga, et kõik õigused peaks tingimata täies ulatuses hankijale üle minema. Oluline on esmalt selgeks teha, millist kasutusõigust hankija tegelikult vajab, kuidas vältida sõltuvust ühest tarnijast ning milliste lahendustega saab ennetada võimalikke hilisemaid vaidlusi. Kui need küsimused on läbi mõeldud, on ka lihtsam piiritleda, millised õigused on tõepoolest vajalikud, ja vältida ebaotstarbekat õiguste haldamist.

Näiteks juhul, kui hankija omandab tarkvara koodi täies mahus, kaasneb sellega vastutus tegeleda edaspidi ise ka versioonihalduse, litsentside ja võimalike autoriõiguse rikkumise nõuetega. Selliste kohustustega ei pruugi hankija tihti soovida ega suuta tegeleda. Seetõttu võib juhtuda, et lahendus jääb mõne aja pärast kasutusest välja, kuigi selle arendamist rahastati maksumaksja vahenditest. Kui samal ajal on pakkujal keelatud ilma hankija loata sama lahendust teistes projektides kasutada, takistab see lahenduse laiemat levikut ning ühiskondlikust vaatenurgast jääb potentsiaalne kasu realiseerimata.

Tasakaalustatud lahendus kaitseb mõlema poole huve

Õiguste ülereguleerimine mõjutab otseselt ka hinda, sest pakkujad võivad lisada oma pakkumisse märkimisväärse hinnamarginaali, et kompenseerida õiguste loovutamisest tulenevat ärilist kahju. See on aga vastuolus hankeõiguslike üldpõhimõtetega, mis näevad ette avalike vahendite säästliku kasutamise.

Seetõttu on mõistlik, et hankija küsib endalt, kas tal on vaja kõiki õigusi või piisab teatud kasutusõigustest. Sageli on ulatuslik litsents, mis lubab teost kasutada, muuta, paljundada ja edasi anda näiteks allasutustele, täiesti piisav. Selline tasakaalustatud lahendus kaitseb hankija huve ja säilitab pakkuja motivatsiooni lahendust edasi arendada.

Samuti toetatakse Euroopa Liidus lähenemist, mille kohaselt jäetakse intellektuaalomand reeglina pakkujale ning hankija tagab endale lepinguga vajalikud kasutusõigused. Pakkujad võiksid sellele lähenemisele ka Eestis teadlikumalt tähelepanu pöörata ja seda riigihangete tingimuste kujundamisel ka aktiivsemalt nõuda.