Uudised

Hea juhtimise kuu raames Eesti Personalijuhtimise Ühing PARE seminaril tehtud ettekandes tõdes Annika Vait, et juhatuse liikmete teadlikkus oma kohustustest on endiselt lünklik. “Nende isikute ring, kes võivad juhatuse liikme vastu nõudeid esitada, on ajas oluliselt laienenud: lisaks ühingule ja pankrotihaldurile kuuluvad sinna ka näiteks osanikud, aktsionärid ning teatud juhtudel ka võlausaldajad,“ selgitab ta.

Juhatuse liikme kohustused ei tulene mitte üksnes äriseadustikust. Samavõrd olulisel kohal on ka näiteks juhatuse liikme leping, ühingu põhikiri, omanike ootused, ettevõttesisesed dokumendid ning rida eriseadusi. “Praktikas unustatakse tihti, et juhatuse liikmel võib olla äriühingus ka teine lepinguline roll ning need on kaks erinevat õigussuhet. Kui üks nendest lõpeb, ei lõpe teine automaatselt ning see võib vaidluses valusalt kätte maksta,“ lisab Vait.

Lojaalsus ja hoolsus: kaks standardit, mille vastu eksitakse kõige sagedamini

Juhatuse liikme tegevusele laieneb tsiviil-, haldus- ja teatud juhtudel ka karistusõiguslik vastutus. Kaks keskset standardit on lojaalsus- ja hoolsuskohustus. Lojaalsus tähendab huvide konflikti vältimist, eriti igapäevasest majandustegevusest väljapoole jäävate tehingute puhul. Hoolsus tähendab tegutsemist korraliku ettevõtja hoolsusega.

“Seal, kus juhatuse liikmel on eriteadmised, on ka vastutusstandard kõrgem. Kui oled näiteks juhatuses personali taustaga, eeldatakse sinult personalivaldkonnas professionaalsust. Sama kehtib finants- või IT-taustaga liikmete puhul. Igal juhul vastutab juhatuse liige oma nahaga 24/7,“ ütleb Vait.

Seejuures ei vastuta juhatuse liige mitte selle eest, kuidas mõni otsus tagantjärele “välja kukkus”, vaid selle eest, kuidas otsus tehti. “Kas koguti piisavalt infot? Kas kaaluti riske? Kas kaasati vajadusel eksperte? Kui need sammud on tehtud, on juhatuse liige üldjuhul vajalikku hoolsuskohustust täitnud,“ selgitab Vait.

Samas on kriitiline nüanss see, et vaidluse korral peab juhatuse liige ise suutma oma hoolsust tõendada. “Kui puuduvad vastavad dokumendid, protokollid või kirjalikud põhjendused, on hiljem väga keeruline tõendada, et otsus sündis läbimõeldult. Kirjalik dokumenteerimine ja andmete säilitamine on juhatuse liikme parim võimalik enesekaitse.”

Tasu ja lepingud: kuidas suulistest kokkulepetest saavad vaidlused

Paljud konfliktid saavad alguse juhatuse liikme tasust ja suulistest lepingutest. “Headel aegadel lepitakse kokku suuliselt, otsuseid ei vormistata. Kui suhted halvenevad, võib seesama juhatuse liikme tasu osutuda süüdistustes ühingu arvelt rikastumiseks,“ kirjeldab Vait ühte võimalikku stsenaariumit.

Seadus näeb ette, et juhatuse liikme tasu peab vastama nii tema ülesannetele kui ka ühingu majanduslikule olukorrale. Majandusliku seisu olulisel halvenemisel on ühingul õigus teha ettepanek tasu vähendamiseks. Juhatuse liikme tasu saab määrata nõukogu või selle puudumisel tehakse see osanike otsusega.

Mitmeliikmelise juhatuse puhul vastutavad juhatuse liikmed kahju eest solidaarselt. “Allkirja andes ei saa loota ainult sellele, et kolleeg tegi oma töö ära. Igal juhatuse liikmel peab olema piisav ülevaade toimuvast,“ rõhutab Vait. Ka passiivsus ei vabasta vastutusest, seega juhatuses „vaid nimeliselt“ olemine ei ole kindlasti ohutu positsioon.

Kokkuvõttes soovitab Vait juhatusse minemist kaaludes teha teadlik valik: usaldada tuleks nii neid, kellega koos juhatuses ollakse, kui ka omanikke, sõlmida korralikud kirjalikud kokkulepped ning hoida otsuste tegemine läbimõeldud ja dokumenteerituna. “Riske ei saa nulli viia, aga teadlikkus, head lepingud ja korralik protsess vähendavad oluliselt tõenäosust, et vastutus maandub ebaõiglaselt just sinu õlgadele.“