Uudised

Märtsis juhtisime tähelepanu, et riigipoolne energiaturu ülereguleerimine on põhjustanud taastuvenergia turule toomisel palju segadust ja ettearvamatust, mis muudab pikaajaliste investeeringute planeerimise ja tegemise võimatuks ning peletab seega eemale nii kohalikud ettevõtjad kui välisinvestorid. Nüüd on ees uus probleem. Alles käivitataval sagedusreservide turul ei paista paremini minevat – turuosalised ei tea, millest investeeringute tegemisel lähtuda ning on kaotanud usalduse. Samuti lõikavad varasemad möödapanekud täna turu toimima saamisele valusalt näppu.

9. veebruaril 2025 lahkusid Balti süsteemihaldurid Venemaa BRELL sagedusalast ning liitusid Mandri-Euroopa omaga. See oli aastaid ettevalmistatud samm, mis vabastas Balti elektrisüsteemid otsesest sõltuvusest Venemaast ning suurendas oluliselt Eesti ja ülejäänud Balti riikide energiajulgeolekut. Desünkroniseerimise tulemusel peavad Eesti, Läti ja Leedu süsteemihaldurid iseseisvalt hankima ja haldama sagedusreserve, et tagada elektrivõrgu stabiilsus. Selleks käivitati veebruaris Eestis sagedusreservide turg, mille kaudu saab reaalajas tasakaalustada elektri tootmist ja tarbimist, et hoida elektrivõrgu sagedus ettenähtud vahemikus (Euroopas 50 Hz) ja tagada süsteemi sujuv toimimine. Arusaadavalt oli aastatepikkuse planeerimise fookuses edukas elektrisüsteemide lahti ühendamine Venemaa elektrisüsteemist ja liitumine Mandri-Euroopa süsteemiga. Selle kõrval ununes aga sagedusreservide turu ettevalmistamine, mistõttu saab lugeda mõneti üllatavaks üllatust, mis tabas Eleringi sel kevadel, kui tõdeti, et sagedusreservide turg ei toimi (või vähemalt mitte soovitud viisil) ning sagedusreservide hankimise hinnad on tõusnud lakke.

Algselt, enne sagedusreservide turu käivitamist prognoosisid Balti süsteemihaldurid turu kuludeks 200 kuni 300 miljonit eurot aastas, millest Eesti kuluks oleks olnud suurusjärgus 60 miljonit eurot. Juba märtsis ja aprillis ületati prognoose märkimisväärselt ning ainuüksi Eesti kulu läheneb aasta kohta pigem 100 miljonile eurole. Sagedusreservide hind hakkas ulmeliselt kõikuma, olles vahemikus mõnikümmend sent kuni 2000 eurot megavatt-tunnist, jõudes mitmel korral 4000 euroni ning saavutades juulis-augustis uued hinnatipud, mil mFRR toodete aktiveeritud pakkumised jõudsid koguni 9999 €/MWh. Elering on seda põhjendanud peamiselt pakkujate vähesusega, sh on Läti turuosalised osalenud võrreldes prognoosituga vähesel määral ning Leedu Kruonise pumphüdroelektrijaam on olnud hoolduses.

Turuosalised on turu mittetoimivuse asjus osutanud mitmetele kriitilistele kohtadele, nendest kõige olulisem on avatud ja stabiilse turu puudumine. Euroopa Liidu õigusaktid näevad ette, et vajalikud sagedusreservid tuleb hankida läbipaistvate ja turupõhiste protsesside kaudu, mis on avatud kõigile kvalifitseeritud pakkujatele. Seejuures põhivõrguettevõtjatel on üldjuhul keelatud tegeleda elektri tootmise või tarnimisega. Erandina on Euroopa Komisjon Balti süsteemihalduritele lubanud kolme aasta jooksul kasutada endale kuuluvaid vahendeid siis, kui võimsusturul on ebapiisav pakkumus. Erandit on lubatud ka pikendada kuni viis aastat, kuid olulisem on see, et igal juhul tuleb erandi rakendamine pärast sünkroniseerimist võimalikult kiiresti lõpetada.

Elering tõigi sagedusreservide turule nõudluse vähendamise ressursina mFRR ülessuunalise nõudluse tagamiseks talle endale kuuluva Kiisa avariielektrijaama. Küll aga tehti seda selliselt, et Kiisa elektrijaam hõivab suure osa mFRR turust nii, et teistele pakkujatele see turuosa enam kättesaadav ei ole. Seejuures kui algselt toodi Kiisa elektrijaam turule 190 MW ulatuses, siis aprillis suurendati seda ootamatult täisvõimsuseni, s.o 250 MW-ni üles- ja 40 MW-ni allasuunalise nõudluse tagamiseks. Elering põhjendas Kiisa elektrijaama kasutamist sagedusreservide hindade langetamise vajadusega, samas pole sellisel põhjusel erandi rakendamist Euroopa Komisjon ette näinud. See oli ootamatu ja üllatav turuosaliste jaoks, kes valmistusid pakkuma ja osalema ka sagedusreservide turu hankel.

Kiisa elektrijaama (EJ) kasutamise positiivne mõju hindadele on küsitav, sest see võib hoopis hinnad üles viia, seda nii lühi- kui pikaajaliselt. Vastavalt Konkurentsiameti poolt heaks kiidetud elektrisüsteemi bilansi tagamise eeskirjadele hinnastatakse Kiisa elektrijaama teenust reguleerimisturu kõige kõrgemast turupakkumisest tuletatud hinnaga. Seega olukorras, kus turul sobivaid pakkujaid ei ole, aktiveeritakse kõrge hinnataseme juures Kiisa elektrijaam, mis toob kaasa kõrgemad hinnad ja teenib Eleringile suurt tulu. Kuna Kiisa EJ aga hõivab suure osa turust, siis pole ka teistel turuosalistel võimalik oma projekte ellu viia – Kiisa EJ lukustab turu ja teeb seda äärmuslikult kõrgel hinnatasemel.

Teiste turuosaliste ebakindlust investeeringute tegemisel süvendab seegi, et Elering ei ole andnud turuosalistele piisavat infot, millal ja mis tingimustel Kiisa elektrijaam turult ära viiakse. Kiisa elektrijaama kasutamine saab Euroopa Komisjoni poolt antud erandist tulenevalt olla vaid erandlik ning vajalik siis, kui piisav pakkumine turul puudub. Praegu aga puudub selle kohta igasugune info, millest lähtuda saaks. See on seda olulisem, et Elering on kahetises rollis, ta on nii süsteemihaldur kui samal ajal Kiisa elektrijaama omanikuna turuosaline. Rohkem infot on vaja ka olemasolevate ja puuduvate võimsuste kohta.

Lisaks on välja tulnud, et turu järelevalves ja korraldamises on probleemid, kuna see on võimaldanud üksikutel väikestel pakkujatel teha pakkumisi anomaalselt kõrgete hindadega. Nii on meedias kajastatud, et juuli lõpus hakkas üks Läti turuosaline tegema Balti sagedusreservide turule väikese mahuga pakkumisi järjest kõrgema hinnaga. Teatud hetkedel tõstis see sagedusreservide turul elektri hinna 10 000 euroni megavatt-tunnist.

Eleringi on sagedusreservide turu käivitamisel omakorda keerulisse olukorda pannud asjaolu, et turul pole piisavalt pakkujaid. Seejuures on eriti puudu paindlikke tootmisvarasid, eeskätt akusalvesteid, mis aitaksid hindu stabiliseerida. Tasub aga meenutada, et alles 2023. aastal vastu võetud elektrituru seaduse muudatustega loodi liitujate turule tulemisele ja sinna jäämisele mitmesuguseid takistusi, eriti mis puudutas akutehnoloogiaga liitunuid. Nii kehtestati deposiidi tasumise kohustus, tähtaegse tootmise kohustus, kasutamata tootmisvõimsuse tasu ja liitumisvõimsuse minetamine ning seati tootmistehnoloogia muutmise keeld (vt ELTS § 871 ja elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu 696 SE).

Regulatsiooni läbisurumiseks samastati retoorikas just akutehnoloogial liitujaid spekulantide ja „fantoomidega“. See muutis sisuliselt uute pakkujate turule tulemise võimatuks. Selle tulemusel katkestati mitmed olemasolevad projektid ja ligi kahe aasta jooksul ei esitatud ühtegi uut liitumistaotlust. See ilmestab, kuidas ühe „hurraa“ korras ja mõjuanalüüsideta regulatsiooniga nulliti ära aastatepikkune töö. Täna ja eeskätt sagedusreservide turul on aga pakkujatest, eriti akutehnoloogiale põhinevatest, suur puudus.

Positiivne on küll see, et tootmistehnoloogia muutmise keeldu, mis varasemast „hurraa“ regulatsioonist kahetsusväärselt tänaseni veel kehtib, on vahepealsel ajal leevendatud ning see võimaldab tänaseks muudetud salvestusel põhinevale elektritootmisele üle minna (ELTS § 871 lg 5). Kuid sellest üksi on vähe ning paraku see vahepealset taandarengut ei korva. Elektriturul valitseb killustatud ja arusaamatu poliitika ning turuosalistele jääb põhjendatult mulje, et riigil puudub selles osas terviklik ja nägemus.

Sagedusreservide turu käivitamise kohta võiks ju küsida, et mis sellest siis on – uue turu käivitamisel on teatud ebaselgus ja puudujäägid paratamatus ja turu käivitamine võtabki aega. Probleem on aga selles, et hetkel katab sagedusreservi tasud Elering ülekoormustasust, mis on aga üksnes ajutine lahendus. Järgmisest aastast lisatakse tasu juba elektriarvele. Eleringi plaan katta ka 2026. aastal Eleringi ootel kontole kogutud summade kasutamine sagedusreservide võimsuse hankimise kulude katmiseks võib lühiajaliselt ja teadmata ulatuses küll leevendada tarbijale lisakulu tekkimist, kuid suures plaanis see olukorda ei muuda. Seega kui neid probleeme kiiremas korras ei lahendata, peab tarbija üsna pea segadusest ja otsustajate ebakompetentsusest tingitud kõrged hinnad enda taskust kinni maksma.

Seega on kriitilise tähtsusega turu, seejuures sagedusreservide turu toimimise jaoks tervikliku ja konkurentsi soosiva raamistiku, suurema läbipaistvuse ja pikaajalisema ettenähtavuse loomine, samuti vajaliku kontrolli ja järelevalve teostamine, kui Eestil on vähegi soov energiamajanduses naabritega sammu pidada. See, kui tururegulaator otsustab ise hakata samal turul peamiseks pakkujaks, ei süvenda kindlustunnet, et tegemist on avatud, konkurentsile alluva turuga. Ja isegi, kui selliseks ajutiseks „kits kärneriks“ sekkumiseks peaks olema head argumendid, siis on kriitiline neid argumente turule selgitada ja anda kindlus, et see ei saa kuidagi takistama lisavõimsuste turule pakkumist. Muutlikel aegadel, mil Eesti majandusse investeeringute kaasamine on muutunud paraku järjest keerulisemaks, on keeruline ülehinnata regulatsioonide stabiilsuse, turu avatuse ja ettenähtavuse hinda. Just hinda – need kõik kolm on hinnastatavad ja täna paraku Eestis üha kallimalt.

* Vandeadvokaat Ramon Rask ja advokaat Kristiina Padu esindavad klienti seoses artiklis viidatud sagedusreservide turul esinevate probleemidega.