Uudised
Ramon Rask: Eesti ettevõtlus vajab taaskäivitamiseks tuge, fookust ja ambitsiooni. Avalik sektor saaks näidata eeskuju
Ramon Rask: Eesti ettevõtlus vajab taaskäivitamiseks tuge, fookust ja ambitsiooni. Avalik sektor saaks näidata eeskuju
Maailma kõige heldema vanemahüvitise, solidaarse tervishoiusüsteemi, tasuta hariduse ja turvalise riigiga kaasneb arve, mille maksmiseks on vaja toimivat ettevõtlust ja majandust.
Rahandusministeeriumi majanduskliima kaart näitab, et Eesti ettevõtjate kindlustunne toota ja värvata ning tarbijate julgus tarbida on 2009. ja 2010. aasta majanduslanguse tasemel. Samal ajal asuvad riik ja ühiskond murede paljususes: viimased neli aastat on möödunud kriisihalduse taktis, mil tähelepanu nõuavad korraga mitu fookusteemat, nagu tervishoid, riigikaitse, energeetika ja kliimamuutused.
Objektiivselt nadide majandusnäitajate taustal hakkab kohale jõudma arusaam, et kõik need fookusteemad sisaldavad olulises koguses avalikku teenust – midagi, mis tähendab koormust riigi rahakotile. Riigil pole siin palju valikuid olnud ehk avalike teenuste tagamiseks tuleb laenata või maksustada.
Viimastel aastatel käest lastud riigivõlg sunnib aga laenamisega ettevaatlik olema ja pigem maksustama. Ettevõtlus talub maksutõuse ja uusi makse siiski vaid teatud piirini ning maksustada saab vaid seda, mis on olemas.
Sellega on nagu heki pügamisega – pügada saab midagi, mis on elujõuline ja kasvab. Mis on aga see, mis tagab, et Eestis oleks elujõuline majandus? Et jaguks, mida pügada?
Ambitsiooni küsimus
Hulk ettevõtjaid leiavad, et Eesti majanduse elujõulisuse tagamiseks on vaja põhimõttelist mõttemaailma ja fookuse muutust. Seda nii ettevõtjate endi kui ka riigi poolelt. Arusaama, et vaja on tegutseda, mitte loota ja uskuda.
Kui sellisele loosunglikule üleskutsele kirjutaksid paljud alla, siis keerulisemaks läheb, kui hakata uurima, kuidas konkreetsemalt peaks majanduse elavdamiseks tegutsema.
Selles arutelus tuleks juba sissejuhatuses teadvustada tõsiasja, et ettevõtlusele seavad piiranguid ja raame pahatihti just need „teised“ fookused. Olgu nendeks metsa- või põllumajanduse puhul looduskaitselised piirangud või välistööjõu värbamisel julgeolekukaalutlused ja nii edasi.
Jõudes tagasi ambitsiooni ja fookuseni, tekib küsimus, kas lisaks pealkirjadele ollakse valmis ka sisuliselt seadma ettevõtlust ette teistest, samuti olulistest väärtustest. Kas on olemas valitsusülene nälg ja valmidus võtta riske, et nihutada tasakaalu ettevõtluse kasuks?
Avalik sektor kui eeskuju
Eestis on koostatud mitu strateegia- ja poliitikadokumenti, mis peaks majandust lähikümnendil suunama. Riigikogu võttis 2021. aastal vastu „Eesti 2035“ strateegia. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis valmis möödunud aastal majanduspoliitika plaan järgmiseks kümnendiks.
2035. aastani on koostatud teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning majanduse arengukava, samuti Eesti tööstuspoliitika arengukava. Seda nimekirja võiks jätkata veel pikalt.
Tõestamaks, et tegemist ei ole pelgalt hästi sätitud sõnasalatiga, vaid realiseeritavate tegevuskavadega, on kriitilise tähendusega avaliku sektori eeskuju oma tegevustee korraldamisel. Olgu selleks koos maksutõusudega lubatud 15% avaliku sektori tegevuskulude kärbe või näiteks kliimakindla majanduse seaduses avalikule sektorile ambitsioonikamate (eeskujuks olevate) eesmärkide seadmine.
Kuna avaliku sektori tarbimine moodustab Eesti sisemajanduse koguproduktist ca 15%, on riigil oluline võime juhtida muutusi iseenda käitumisharjumusi muutes. Nii tuleks küsida, kas riigivõim, mis ühelt poolt seab sõnades eesmärgiks võimalikult kiire taastuvenergiale ülemineku, ka ise oma sõnade järgi ise talitab.
Näiteks, kui 2030. aastaks peaks Eesti süsinikdioksiidiheide vähenema 2022. aastaga võrreldes 37% ja sealt edasi 2040. aastaks CO2-neutraalse energiatootmiseni, siis riik näeb kliimakindla majanduse seaduse eelnõus endale ette eesmärgi lõpetada fossiilsete kütuste kasutamine alates 2040. aastast. Sedagi vaid tingimusel, et selleks ajaks on loodud „mõistlikud alternatiivid“.
Avalik sektor, mis täidab 15 aasta jooksul miinimumnõuded juhul, kui seda soosivad „mõistlikud alternatiivid“, ei näita suunda ja eeskuju, vaid tiksub kaasa. Ambitsioonikas avalik sektor seaks endale eesmärgid, mis ületaks teistele seatavaid, teeks seda varem ning suunaks eeskuju kaudu fookust, mõjutades olenevalt avaliku sektori osakaalust sisetarbimises ka reaalselt turgu.
Kui avaliku sektori endale seatud eesmärkide ambitsioonikus on midagi, mis peaks iseloomustama riigivalitsemist tervikuna, siis järgmiseks toon esile viis ettevõtjatele olulist „sisendit“, milles on vaja koostöös avaliku sektoriga leida lisakäik, et soodustada ettevõtluse vohamist.
1. Kvalifitseeritud tööjõud
Kellelegi, kes on Eesti demograafilisi näitajaid analüüsinud, ei tule üllatusena, et järgmise kümne aasta jooksul kasvab Eesti majanduses vajaminevate tippspetsialistide eeldatav puudujääk ca 50%-ni sellest, mida kohalikud kõrgkoolid suudavad koolitada.
Seega pelgalt iibeprojektid ja lisarahastusega haridussüsteemi turgutamine tööjõuturgu ei päästa. Need protsessid on liiga pikaajalised ning vältimatu lahendus majanduse elavdamiseks on suuremas mahus välistööjõu kaasamine. Siin põrkume nii kvootide süsteemiga, aga ka laiemalt küsimusega, mis on üldse kvoodi all ja mis mitte.
Praegu ringlevad välismaalaste seaduse muudatused, millega karmistatakse Eesti ajutise elamisloa saamist töötamise alusel. Tööandjalt eeldatakse vähemalt aastast reaalset majandustegevust Eestis, erandiks vaid idu- ja filmiettevõtted.
See on igati mõistlik nõudmine ning praeguses julgeolekuolukorras tervitatav samm. Samas ettevõtluse eelisarendamise seisukohast oleks loogiline, et ühes kvalitatiivsete lisatingimuste ja piirangute seadmisega vaadatakse üle ka võimalused, kuidas süsteemi ettevõtjatele atraktiivsemaks muuta.
Tööandjate keskliit on avaldanud, et oluline oleks välistööjõu kvooti suurendada. Nende hinnangul on Eesti välistööjõu reguleerimine Euroopas üks karmimaid ning väärt tööjõule on nõudlust ka mujal.
Nähtavasti on tõde, nagu ikka, kuskil kahe äärmuse vahel. Arusaadavalt tasub riiki kutsuda vaid inimesi, kes ei kujuta julgeolekule ohtu ja kellest on siin reaalne kasu. Samas menetluse paindlikkus, digitaliseeritus, kiirus ja taskukohasus on märksõnad, millest lähtuvalt tuleks töötamisega seotud elamislubade ja viisade süsteemi revideerida.
Seejuures on meil ka sektoriti ette näidata edulugusid, kus välistööjõu kaasamine on võimaldanud Eesti majandust elavdada. Näiteks KredExi andmetel palkasid 2023. aastal Eesti iduettevõtted välismaalt start-up-viisa programmi abiga 1315 töötajat. Programmis osalevad Eesti iduettevõtted maksid riigile üle 136 miljoni euro makse ning nende kogukäive ulatus 1,6 miljardi euroni.
2. Odav energia
Majanduse kasvuks olulistest sisenditest rääkides on haritud tööjõu kõrval oluline ka konkurentsivõimeline energia hind.
Mis tagab Eestis lähitulevikus kõige suurema tõenäosusega odava ning konkurentsivõimelise energia? Mis on see kokteil eri tootmisallikatest ja ühendustest? Miks seda seni ei ole suudetud realiseerida? Ja mida peab tegema, et see lähiajal juhtuks? Need ja sarnased küsimused on viimastel aastatel olnud poliitikute huulil.
Omajagu samme on astutud selleks, et taastuvenergia arendust soodustada – alates taastuvenergia mahtude hankimiseks riiklike vähempakkumiste korraldamisest kuni protsessi kiirendamiseks planeeringute menetlusega seotud regulatsioonide revideerimiseni.
Samas arvestades, et eri hinnangutel võib elektritarbimine energiamajanduse elektrifitseerimisel (ehk eri kütuste elektriga asendamisel) 2050. aastaks kahekordistuda, on jätkuvalt ebaselge, kas ikka piisab sellest, mis on tehtud.
Ja vastupidi, arvestades huvitatud osapooli, kes praegu oma tehnoloogiat energiamajanduse kokteili koostisosadeks pakuvad (päikesejaamad, maismaatuulepargid, meretuulepargid, akujaamad, hüdropumpla, tuumajaam, gaasijaam), tekib küsimus, kas sellele kõigele on Eestis nõudlust. Kui nõudlus asub pigem Eestist väljas, siis mida riik ja majandus sellisest energiatootmisest võidavad?
Kuna energiakokteili mitme koostisosa puhul on keskne küsimus riikliku toe tagamine – näiteks võrguarenduse või energiamüügi hinnapõranda kaudu –, on lõppküsimus selles, kui vajalik konkreetne energiaallikas terviku toimimiseks on ja kui palju see tarbijale maksma läheb.
Üldistatult võib väita, et kui tuumajaama puhul, mida planeeritakse olemasolevate võrguühenduste juurde Ida-Virumaale, koosneb avalikule sektorile esitatav arve eeskätt riiklike haldus- ja järelevalvevõime loomise kulust, siis meretuuleparkide puhul tuleks kinni maksta ka võrgu rajamine vette.
Kui eelistada olemasolevate võrguvõimsuste juurde tuule-, päikese- ja akuparkide (ehk hübriidparkide) rajamist, siis maksumaksjale sellest olulist lisaarvet ei laekuks, küll aga tähendaks see jõulisemat loodus- ja riigikaitseliste piirangute ülevaatamist ning kogukonna (NIMBY – not in my backyard) efekti kummutamist.
Seetõttu tuleks otsustada, kas maksta kinni lisaarve tuumaenergia või meretuulepargi arendusvõime loomise eest või kohendada fookust ning hinnata ümber piiranguid ja privaatsusnõudeid.
3. Atraktiivne maksukeskkond
Eestis on pikalt oldud seda usku, et ettevõtluse vohamiseks on oluline tagada keskkond, mis liialt palju koormistega ei ahista. Bürokraatia vähendamise kõrval on seejuures kõige olulisem ettevõtjat soosiv maksusüsteem.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi majanduspoliitika arengustrateegia kohaselt tuleb mõõdikuna hinnata Eesti majanduskeskkonna atraktiivsust muu hulgas selle järgi, mis kohal asume ITCI (International Tax Competitiveness Index) näidiku järgi. 2023. aastal oli Eesti esimene ja Eesti maksusüsteemi peeti OECD riikides parimaks.
Põhjuseks toodi neli asjaolu. Esiteks lihtne ja selge 20% ühingu tulumaksu regulatsioon, mis kohaldub vaid dividendidele. Teiseks lihtne ja selge 20% üksikisiku tulumaks, mis ei kohaldu dividendidele (ei ole topeltmaksustamist).
Kolmandaks lihtne maamaks, mis lähtub maa ja mitte maaga seotud vara (hoonestuse) väärtusest. Neljandaks topeltmaksustamise välistused ehk Eestis ei maksustata juba välisriigis maksustatud tulu.
Kas planeeritav 2 + 2+ 2 maksutõus nullib Eesti ettevõtluskeskkonna atraktiivsusega seotud eelised? Lühike vastus on, et pigem mitte. Ehkki ühelegi majanduskeskkonnale ei mõju maksutõusud hästi, on praegu oluline vaadata, mida selle maksutõusu vastu hüvena saadakse. Vähemasti paberil on tegemist sihtotstarbelise maksutõusuga, millest laekuv maksutulu läheb Eesti riigi kaitsevõime parandamiseks.
Seda, et Eesti riigil on praegu ja tulevikus vajadus tõestada nii oma liitlastele, aga ka ettevõtjatele, kes on huvitatud siia investeerimisest, et oleme stabiilne, enda kaitsmisega hakkamasaav ja kaitsevõimesse panustav riik, ei sea nähtavasti keegi kahtluse alla.
Ühtlasi on sellest sõnumist tulenev kasu eelduslikult piisav, et vähemalt osaliselt tasandada maksutõusuga kaasnev kahju. Vähemasti võiks seda selliste riikide nagu Lõuna-Korea või Iisrael näiteid uurides väita.
Paraku on reaalsus, et maailma kõige heldemat vanemahüvitist, solidaarset tervishoiusüsteemi, tasuta haridust ning kopsakat riigikaitse-eelarvet omavat riiki ei õnnestu õhukese maksusüsteemiga pidada. Selles, et valitsuse sõnad teoks saavad ja maksumuudatused sünnivad, ei maksa kahelda. Küll aga selles, kas ajutisena välja hõigatud maksutõusud ka tegelikkuses ajutiseks jäävad. Maksukeskkonna atraktiivsuse taastamiseks ning avaliku võimu sõnapidajalikkuse rõhutamiseks, mis on ühtlasi märk tugevast õigusriigist, on sellest lubadusest kinni hoidmine aga oluline.
4. Bürokraatia vähendamine
Mitme sektori ettevõtjad kurdavad, et upuvad ankeetidesse. Kai Realo on Eesti majanduspoliitika plaani koostamisel märkinud, et „bürokraatia kasvab mühinal ja käib pidev võitlus selle vahel, kuhu, mida ja kui palju raporteerid ja mil moel tagada, et andmekaitse põhimõtted seejuures täidetud saavad.“
Eestis on ettevõtjatel üle 400 ankeedi, mida tuleb täita. Seda, et IT-tiiger võiks siin paremini toimida ja palju nendest ankeetidest võiks andmete ristkasutuse tulemusena olla olemata, ei sea nähtavasti keegi kahtluse alla. „Ankeedindus“ vajab seega kriitilist revisjoni ja uue koalitsiooni muude lubaduste stiilis loosunglikku eesmärki – 2025. aastaks poole vähem ankeete.
Samas kui ankeedindus lihtsalt ruineerib ettevõtjat, siis eksistentsiaalselt oluline on ettevõtjale see, et muutuksid ametnike hoiakud haldusmenetluste kohta. Soovimata teha liiga ametnikele, keda järgnev ei puuduta, julgen väita, et avalikus sektoris on kõige suurem ettevõtluse lämmataja epideemiana leviv ametnike soovimatus otsustada ja/või otsustada viisil, mis ettevõtjat mingilgi moel eelistaks.
Nii oleme saanud mammutmenetlused, kus asja lihtsalt menetletakse ja menetletakse. Samuti praktika, kus ametnik langetab eitava/keelduva otsuse kaalutlusel, et kui ta otsus ettevõtjat soosiks, siis tahavad samasugust otsust ka teised. Seega lihtsam näib mitte otsustada ja mitte lubada.
Viimane omakorda tähendab, et paljud ettevõtjate initsiatiivid saavad kas lämmatatud või kohtupidamise ressurssi raisates kolmes astmes räsitud. Ehk taas hekipügamise metafoori kasutades näib, et lihtsam on heki istutamist keelata kui tegeleda selle kontrolli all hoidmisega. Ja eks ta konkreetse otsustaja vaatest ju nii ka ole, aga mida siis plaanime pügada?
Kaaluda peaks julgema ja soovima ametnik. Säärase käitumise ohjeldamiseks on kõlanud mitmesuguseid ideid, alates ametnikega sõlmitavate töölepingute tähtajalisusest (soosiks regulaarset järelevalvet) või näiteks iga ametnikuga seotud haldusmenetluste andmete avaldamist ehk midagi juhtimislauasarnast, mis näitaks avalikult ja reaalajas, kui palju konkreetsel ametnikul on asju menetletud ja menetlemisel ning kui palju on vaidlustatud või tühistatud otsuseid.
Samas tuleb nõustuda nendega, kes väidavad, et kõik eelmainitu on sümptomitega tegelemine ja haiguse ennetamine algab juhist. Nii nagu ettevõttes nii ka ametkonnas määrab hoiakud ja kultuuri ametkonna juht. Paraku pelgalt eelnev tõdemus ei aita tuua kaasa paremat juhtimiskvaliteeti.
Olgu need pehmed meetmed (koolitused, seminarid) või järsemad (juhtimislaud ja mõõdikud) – fookuse seadmine ettevõtjale kui kliendile ja vajadusele tagada avaliku teenuse puhul selle kliendikesksus on kindlasti üks võtmeteguritest, mille paranemine võtaks paljudel ettevõtjatel maksutõusust tingitud mõru maitse suust. Siin on riigil palju sisemist (eelarvevälist) ressurssi, mida realiseerida ja millega ettevõtlust oluliselt elavdada.
5. Innovatsiooni investeerimise suurendamine
Kõige selle kõrval on oluline ka ise olla varasemast nutikam. Avaliku sektori innovatsiooni panustamise kõrval on siin oluline ja määrav roll ettevõtjatel endal.
Ehkki praegu läbime AI-haibi aega, millele järgneb või on juba järgnenud teatav pohmelus, on fakt see, et tehisintellekt on tulnud, et jääda. Võidavad need, kes suudavad ta võimalikult kiiresti ja valutult enda kasuks tööle panna: seda nii riigi, sektorite kui ka konkreetsete ettevõtete tasandil.
Värskete uuringute järgi kasutab vaid 4,7% USA ettevõtjatest oma tegevuses AI-d. Siin on Eesti väikesel ja paindlikul majandusel suur eelis ja momentum, mida mitte maha magada: uue teadmiste ja tehisintellektipõhise, digitaliseeritud majanduse loomine.
TAIE ehk Eesti teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukava aastateks 2021–2035 näeb ette, et Eesti riik investeerib teadusarendusse 1% ja ettevõtjad 2%. Eesti kui e-riigi maine on tugev, aga aeguv. Oleme liikunud paberilt digisse, aga nende andmete edasi riigi ja ühiskonna kasuks rakendamise võimalused on piiramatud. Oleme AI-põhise majanduse pöördemomendil ja õige aeg on teha tiigrihüpe 2.0. Aga kas selleks on ambitsiooni?
Tuleme tagasi esimese teesi juurde, et avalik sektor peaks juhtima eeskuju kaudu. Riik saaks näidata siin avalike teenustega eeskuju. Kas Eesti 200 kuulutatud personaalne riik võiks olla midagi sellist? Siin on oluline tegeleda iga uudsusega kaasneva ärevusega. Olgu selleks hirm töötuse või privaatsuse riive ees või lihtsalt kartus, et inimese asemel tuleb edaspidi juturobotiga suhelda.
Hirme ei maksa alahinnata, sest nende maandamine võib olla võtmetähtsusega uue tiigrihüppe tegemisel. Iga ministeerium peaks oma vastutusalas reaalselt näitama neid kohti, kus tehisintellekti saab ja on kavas juurutada, ning seda siis ka tegema.
Kokkuvõttes on nimetatud viis sisendit vaid osa nendest, mida ettevõtluse eduks vajame. Samas, nagu juba märgitud, ei ole küsimus ideedes, vaid suhtumises. Kui soovime heldet vanemahüvitist, solidaarset tervishoiusüsteemi, tasuta haridust ja turvalist riiki, on oluline teadvustada, et selle kõigega kaasneb arve, mille maksmiseks on vaja toimivat ettevõtlust ja majandust.
Seejuures ei ole küsimus radikaliseerumises – ettevõtlust ei pea toetama iga hinna eest ja kõiki teisi väärtusi minetades. Ei, kaugeltki mitte. Aga samamoodi, radikaalselt, ei peaks ka ettevõtlust kärpima. Olgu see loodus- või riigikaitselistel või mistahes muudel parasjagu „fookusteemas“ olevatel kaalutlustel. Eesti ettevõtlus vajab taaskäivitamiseks tuge, fookust ja ambitsiooni ehk natuke rohkem kui thoughts and prayers.