Uudised
Vandeadvokaat: moraaliklauslita sponsorleping jätab toetaja keerulisse seisu
Vandeadvokaat: moraaliklauslita sponsorleping jätab toetaja keerulisse seisu
Hiljuti puhkes Eesti Jalgpalli Liidu ümber skandaal, kui alaliidu presidendi väljaütlemine tõi kaasa olukorra, kus üks sponsor lõpetas liidu toetamise ja teine kutsus jalgpalliliidu selgitusi andma. Juhtunu näitab, et sport ei seisne üksnes väravates, sekundites ja medalites, vaid ka laiemates väärtustes, mida sport endas kannab ning mille peegeldamist ootab ühiskond sportlastelt, spordiorganisatsioonidelt ja toetajatelt üha enam.
Kuigi väärtuskonfliktidel on tänapäeva spordimaailmas sponsorite ja toetatavate jaoks aina suurem kaal, ei reguleeri sponsorlepingud moraalseid rikkumisi ja nende tagajärgi sageli piisavalt. Selle tulemusena võivad osapoolte huvid väärtuskonfliktide korral jääda kaitseta, kirjutab advokaadibüroo RASK vandeadvokaat Ken Kaarel Gross.
Kuigi väärtuskonfliktidel on tänapäeva spordimaailmas sponsorite ja toetatavate jaoks aina suurem kaal, ei reguleeri sponsorlepingud moraalseid rikkumisi ja nende tagajärgi sageli piisavalt. Selle tulemusena võivad osapoolte huvid väärtuskonfliktide korral jääda kaitseta, kirjutab advokaadibüroo RASK vandeadvokaat Ken Kaarel Gross.
Moraaliklauslite puudulikkus ja tõlgendamise probleemid
Praktikas näeb sageli, et sponsorlepingutes ei sisaldu üldse moraaliklausleid. Küll aga leidub neis tihti keelde ja tagajärgi, mis on seotud otseste spordireeglite rikkumistega (näiteks antidoping või ausa mängu põhimõtted), samas kui spordialaste õigusaktidega reguleerimata moraaliküsimused jäävad tagaplaanile.
Ometi on selge, et moraalsed rikkumised avaldavad sponsoritele ka reaalset majanduslikku mõju. Näiteks on leitud, et Tiger Woodsi skandaalide valguses kaotasid golfimängija sponsorid oma väärtusest kokku 5–12 miljardit dollarit. Suuremad sponsorid, nagu Accenture, Nike, Gillette, Electronic Arts ja Gatorade, kaotasid oma väärtusest koguni 2–3 protsenti. Kuigi sellises mastaabis summad tulevad kõne alla üksnes üksikute sportlaste puhul, näitab see juhtum ilmekalt, kuidas ühe sportlase tegu võib omada sponsorile olulist negatiivset majanduslikku mõju.
Isegi kui moraaliküsimused on sponsorlepingutes kajastatud, on vastavad regulatsioonid sageli lühinägelikud ja raskesti jõustatavad. Näiteks on tavaks käsitleda rikkumisena olukorda, kus sportlane mõistetakse süüdi kriminaalkuriteos. Mõnikord lisatakse lepingu rikkumise lisatingimusena, et kuritegu peab olema toime pandud tahtlikult.
Praktikas võib aga sponsori jaoks kahju realiseeruda sõltumata sellest, kas tegu on kriminaalkorras karistatav või mitte. Heaks näiteks on sporditarvete firma Fila, kes eelmise sajandi lõpus püüdis lõpetada sponsorlepingut NBA mängija Chris Webberiga pärast seda, kui viimase valdusest leiti marihuaanat. Arbitraažikohus leidis, et lepingu lõpetamine ei olnud lubatud, kuna leping võimaldas sponsorsuhte lõpetamist üksnes juhul, kui sportlane mõistetakse süüdi kuriteos. Webberit aga kuriteos süüdi ei mõistetud, sest sisuliselt oli tegemist väärteoga. Selle tulemusena pidi Fila maksma Webberile üle 2,6 miljoni dollari kahjutasu.
Kuigi marihuaana omamine on nüüdseks osaliselt USAs lubatud ja aine kuvand on mõnevõrra muutunud (olles siiski endiselt keelatud dopinguainete nimekirjas), võiks sponsoril olla siiski õigus katkestada koostöö sportlasega, kelle tegevus on otseses vastuolus spordi ja tervisliku eluviisi edendamisega. Sõltumata sellest, kas tegu on kriminaalkorras karistatav või mitte.
Sponsorlepingutes on levinud ka keeld tekitada sponsorile mainekahju. Mainekahju tekkimise tõendamine kohtumenetluse standardite järgi on aga üsna keeruline. Hea näite saab tuua Rahvusvahelise Ujumisföderatsiooni praktikast – küll veidi teises kontekstis, kuid siiski moraaliklausli rakendamisega seotult. Föderatsioon määras ujumistreener Mikhaylo Zubkovile kuueaastase tegutsemiskeelu pärast seda, kui ta oli ühel võistlusel oma juhendatavast tütre suhtes vägivaldne ja agressiivne. Keelu põhjendamisel tugines föderatsioon muu hulgas väitele, et treener põhjustas ujumisspordile mainekahju. Spordiarbitraaži kohus (CAS) sellega aga ei nõustunud, leides, et niisuguse sanktsiooni määramine eeldanuks tegeliku mainekahju tekkimist, mida ei olnud tõendatud. Tõenäoliselt jõutaks sarnase järelduseni ka siis, kui analoogne vaidlus tekiks sponsorlepingu raames.
Moraaliklauslite kokkuleppimisel tuleb teinekord olla eriti täpne, et vältida hilisemaid tõlgendamise probleeme. Näiteks golfitarvete tootja Callaway leping John Daly’ga sisaldas alkoholi tarvitamise ja hasartmängu keeldu. Niisugune spetsiifiline säte tulenes asjaolust, et varasema sponsori Wilsoni ajal oli Dalyl kombeks ette võtta pikemaid joomatuure, mis võisid lõppeda märatsemisega, ning lisaks vaevasid teda hasartmänguvõlad. Kurioossel kombel meelitas Callaway Daly endale just sel viisil: ettevõte maksis tema kasiinovõlad kinni, kokku 1,7 miljonit dollarit. Mõni aasta hiljem rikkus Daly aga sama keeldu, mille tagajärjel leping lõpetati.
Moraaliklauslite sisu tuleb seega põhjalikult läbi mõelda, muu hulgas arvestades sponsoreeritava sportlase ning konkreetse spordiala ja ajastu eripära. Sissejuhatuses viidatud näite valguses tasub sponsorlepinguid sõlmides mõelda ka laiemalt ning võtta arvesse parasjagu aktuaalseid poliitilisi teemasid.
Ometi on selge, et moraalsed rikkumised avaldavad sponsoritele ka reaalset majanduslikku mõju. Näiteks on leitud, et Tiger Woodsi skandaalide valguses kaotasid golfimängija sponsorid oma väärtusest kokku 5–12 miljardit dollarit. Suuremad sponsorid, nagu Accenture, Nike, Gillette, Electronic Arts ja Gatorade, kaotasid oma väärtusest koguni 2–3 protsenti. Kuigi sellises mastaabis summad tulevad kõne alla üksnes üksikute sportlaste puhul, näitab see juhtum ilmekalt, kuidas ühe sportlase tegu võib omada sponsorile olulist negatiivset majanduslikku mõju.
Isegi kui moraaliküsimused on sponsorlepingutes kajastatud, on vastavad regulatsioonid sageli lühinägelikud ja raskesti jõustatavad. Näiteks on tavaks käsitleda rikkumisena olukorda, kus sportlane mõistetakse süüdi kriminaalkuriteos. Mõnikord lisatakse lepingu rikkumise lisatingimusena, et kuritegu peab olema toime pandud tahtlikult.
Praktikas võib aga sponsori jaoks kahju realiseeruda sõltumata sellest, kas tegu on kriminaalkorras karistatav või mitte. Heaks näiteks on sporditarvete firma Fila, kes eelmise sajandi lõpus püüdis lõpetada sponsorlepingut NBA mängija Chris Webberiga pärast seda, kui viimase valdusest leiti marihuaanat. Arbitraažikohus leidis, et lepingu lõpetamine ei olnud lubatud, kuna leping võimaldas sponsorsuhte lõpetamist üksnes juhul, kui sportlane mõistetakse süüdi kuriteos. Webberit aga kuriteos süüdi ei mõistetud, sest sisuliselt oli tegemist väärteoga. Selle tulemusena pidi Fila maksma Webberile üle 2,6 miljoni dollari kahjutasu.
Kuigi marihuaana omamine on nüüdseks osaliselt USAs lubatud ja aine kuvand on mõnevõrra muutunud (olles siiski endiselt keelatud dopinguainete nimekirjas), võiks sponsoril olla siiski õigus katkestada koostöö sportlasega, kelle tegevus on otseses vastuolus spordi ja tervisliku eluviisi edendamisega. Sõltumata sellest, kas tegu on kriminaalkorras karistatav või mitte.
Sponsorlepingutes on levinud ka keeld tekitada sponsorile mainekahju. Mainekahju tekkimise tõendamine kohtumenetluse standardite järgi on aga üsna keeruline. Hea näite saab tuua Rahvusvahelise Ujumisföderatsiooni praktikast – küll veidi teises kontekstis, kuid siiski moraaliklausli rakendamisega seotult. Föderatsioon määras ujumistreener Mikhaylo Zubkovile kuueaastase tegutsemiskeelu pärast seda, kui ta oli ühel võistlusel oma juhendatavast tütre suhtes vägivaldne ja agressiivne. Keelu põhjendamisel tugines föderatsioon muu hulgas väitele, et treener põhjustas ujumisspordile mainekahju. Spordiarbitraaži kohus (CAS) sellega aga ei nõustunud, leides, et niisuguse sanktsiooni määramine eeldanuks tegeliku mainekahju tekkimist, mida ei olnud tõendatud. Tõenäoliselt jõutaks sarnase järelduseni ka siis, kui analoogne vaidlus tekiks sponsorlepingu raames.
Moraaliklauslite kokkuleppimisel tuleb teinekord olla eriti täpne, et vältida hilisemaid tõlgendamise probleeme. Näiteks golfitarvete tootja Callaway leping John Daly’ga sisaldas alkoholi tarvitamise ja hasartmängu keeldu. Niisugune spetsiifiline säte tulenes asjaolust, et varasema sponsori Wilsoni ajal oli Dalyl kombeks ette võtta pikemaid joomatuure, mis võisid lõppeda märatsemisega, ning lisaks vaevasid teda hasartmänguvõlad. Kurioossel kombel meelitas Callaway Daly endale just sel viisil: ettevõte maksis tema kasiinovõlad kinni, kokku 1,7 miljonit dollarit. Mõni aasta hiljem rikkus Daly aga sama keeldu, mille tagajärjel leping lõpetati.
Moraaliklauslite sisu tuleb seega põhjalikult läbi mõelda, muu hulgas arvestades sponsoreeritava sportlase ning konkreetse spordiala ja ajastu eripära. Sissejuhatuses viidatud näite valguses tasub sponsorlepinguid sõlmides mõelda ka laiemalt ning võtta arvesse parasjagu aktuaalseid poliitilisi teemasid.
Sanktsioonid annavad klauslitele tegeliku kaalu
Oluline on rõhutada, et moraaliklauslitele annavad tegeliku mõju lepingus sätestatud sanktsioonid. Sageli lisatakse küll asjakohased moraaliklauslid, ent nende rikkumise tagajärgi reguleeriv osa jääb puudulikuks.
Mõne nn keskmise raskusega rikkumise korral võib esmalt tekkida küsimus, kas rikkumine on üldse selline, mis annab aluse lepingu lõpetamiseks. Seetõttu peaks sponsorleping sõltuvalt rikkumise raskusest ette nägema sponsori õiguse näiteks väljamaksete tagasinõudmiseks või vähendamiseks, leppetrahvi rakendamiseks ning koostöö peatamiseks või lõpetamiseks. Kergemate juhtumite korral võiks piisata ka sportlase vabandusest või muust avalikust selgitusest. Kui konkreetsed sanktsioonid lepingus puuduvad, on sponsori huvide kaitsmine oluliselt raskendatud või mõnel juhul isegi praktiliselt võimatu.
Olgu lisatud, et kuigi moraaliklausleid nähakse sageli eeskätt sponsorite tööriistana, võib ka sponsoreeritaval sportlasel olla huvi vältida seotust sponsoriga, kelle väärtused tema omadega ei ühti. Seda enam, et üha rohkem oodatakse sportlastelt oma mõjuvõimu ja platvormi kasutamist ühiskondlikult oluliste teemade edendamiseks.
Kokkuvõttes tuleks loobuda kaua valitsenud arusaamast, et sponsorlepingute moraaliklauslid on midagi, millest võib läbirääkimiste käigus lihtsalt üle libiseda. Koostöö jätkamine sportlase, organisatsiooni või sponsoriga, kes on eksinud ühiskonna moraalitunnetuse vastu, võib teinekord esile kutsuda vähemalt sama tugeva kriitikalaine kui eksimus ise. Moraaliklauslite reguleerimata jätmine või nende ebamäärane ja lühinägelik sõnastamine võib põhjustada kahju nii mainele kui ka rahaliselt.
Mõne nn keskmise raskusega rikkumise korral võib esmalt tekkida küsimus, kas rikkumine on üldse selline, mis annab aluse lepingu lõpetamiseks. Seetõttu peaks sponsorleping sõltuvalt rikkumise raskusest ette nägema sponsori õiguse näiteks väljamaksete tagasinõudmiseks või vähendamiseks, leppetrahvi rakendamiseks ning koostöö peatamiseks või lõpetamiseks. Kergemate juhtumite korral võiks piisata ka sportlase vabandusest või muust avalikust selgitusest. Kui konkreetsed sanktsioonid lepingus puuduvad, on sponsori huvide kaitsmine oluliselt raskendatud või mõnel juhul isegi praktiliselt võimatu.
Olgu lisatud, et kuigi moraaliklausleid nähakse sageli eeskätt sponsorite tööriistana, võib ka sponsoreeritaval sportlasel olla huvi vältida seotust sponsoriga, kelle väärtused tema omadega ei ühti. Seda enam, et üha rohkem oodatakse sportlastelt oma mõjuvõimu ja platvormi kasutamist ühiskondlikult oluliste teemade edendamiseks.
Kokkuvõttes tuleks loobuda kaua valitsenud arusaamast, et sponsorlepingute moraaliklauslid on midagi, millest võib läbirääkimiste käigus lihtsalt üle libiseda. Koostöö jätkamine sportlase, organisatsiooni või sponsoriga, kes on eksinud ühiskonna moraalitunnetuse vastu, võib teinekord esile kutsuda vähemalt sama tugeva kriitikalaine kui eksimus ise. Moraaliklauslite reguleerimata jätmine või nende ebamäärane ja lühinägelik sõnastamine võib põhjustada kahju nii mainele kui ka rahaliselt.