Uudised
Villy Lopman: maksuhalduri meelemuutus seab ohtu õigusriigi põhimõtted
Villy Lopman: maksuhalduri meelemuutus seab ohtu õigusriigi põhimõtted
Maksuamet andis hiljuti teada, et enam kui kümnendi püsinud maksutõlgenduse praktika ja senine arusaam maksuõigusest enam ei kehti. Täpsemalt puudutab see maksuõiguslikku mõtlemist, mis kujunes Sylvesteri ja Hansapanga müügitehingutega seotud suurte kohtuvaidluste tulemusel, kirjutab advokaadibüroo RASK partner ja maksuvaldkonna juht Villy Lopman.
See maksuameti meelemuutus tähendab praktikas, et enam ei peeta maksuõiguslikult aktsepteeritavaks olukorda, kus vara müümisel tõstetakse see enne äriühingusse, nõnda et saadav tulu tekib äriühingus ja jääb äriühingule, mitte inimesele, eesmärgiga vältida sellelt tulult füüsilise isiku tulumaksukohustust. Tegemist on põhimõttelise, raputava ja süsteemse muudatusega, mis sisaldab aga kaheldavusi.
Põhiseaduse kohaselt tekivad maksukohustused ainult maksuseaduste alusel. Lihtsalt öeldes peab seadusandja kehtestama maksunormi, mille alusel saab vastavas summas maksu nõuda. Ei rohkem ega vähem. Alates 2000. aastast pole seadusandja loonud ühtegi uut normi, millega Sylvesteri ja Hansapanga vaidluste faktoloogiaga tehinguid maksustada. Seega vastas nende suurte kohtuvaidluste kaudu ära kontrollitud tehingute praktika kehtivatele maksunormidele ja seadusandja tahtele. Nüüd on maksuamet teinud aga vastupidise järelduse: kuna seadusandja pole uusi maksunorme loonud, siis tuleb hakata maksustama olukordi, mille kohta puudub maksunorm.
Selline muudatus ei ole kasulik kellelegi. Parim maksusüsteem on automaatne – maksud peavad laekuma maksudeklaratsioonide, mitte maksu- ja kohtuotsuste kaudu. Kui maksuõigusliku mõtlemise ja kultuuri osaks saab see, et lisaks kehtivatele maksunormidele tuleb arvestada ka nende normidega, mida seaduses pole, siis kaob õiguslik selgus ja maksude arvutamine ja määramine muutub ettearvamatuks. Samuti ei luba põhiseadus maksuametil asuda Riigikogu asemel kujundama maksupoliitikat.
Vastasel juhul hakkaks maksuotsuste tulemus sõltuma mitte maksunormidest, vaid sellest, kui veenvalt suudab maksuamet kirjeldada maksumaksja „kurja tahet“ makse vältida. Maksuotsuste eesmärk on aga rakendada kehtivaid norme, mitte püüda leida õigustusi maksustamiseks läbi ilukirjanduslike veenmismeetodite. Õiguslik probleem seisneb siin selles, et ühtegi maksunormi ei saa kohaldada sõltuvalt maksumaksja tunnetest või kavatsustest. Tulumaksu peab maksma ühte moodi nii kirglik investor kui ka raha suhtes kiretu hipi. Maksunormide rakendamine ei sõltu maksumaksja tahtest, sest maksunormid ei ole loodud sellist tahet mõõtma ja arvestama.
Seetõttu ei ole õige püüda kuritarvitusnormide kaudu "lappida" maksuseadusi või luua uusi maksunorme. Seda eriti olukorras, kus seadusandja on otsustanud seda paarikümne aasta jooksul mitte teha. Maksuotsustega ei saa ehitada maksusüsteemi seadusandja asemel. Seadusandja otsus midagi mitte maksustada on seadusandja valik. Kas maks on või maksu pole – selle üle otsustab Riigikogu maksunormide loomise ja mitte loomise kaudu. Seda õiguslikku paratamatust ei saa muuta üks või teine maksuõiguslik kuritarvitusnorm.
Kui see aga tõesti peaks nii minema, siis võiks maksuseadused sootuks kaotada ja jätta alles vaid kaks kuritarvitusnormi. Sellise maksusüsteemi puhul aga võitjaid pole. Kokkuvõttes on igati arusaadavad riigi fiskaalsed vajadused, kuid kõik õigusnormide rakendajad väärivad ja vajavad selgust. Maksuõiguslik selgus algab ja lõpeb aga maksunormide juures. Selle saavutamisel on just seadusandjal kandev roll.
See maksuameti meelemuutus tähendab praktikas, et enam ei peeta maksuõiguslikult aktsepteeritavaks olukorda, kus vara müümisel tõstetakse see enne äriühingusse, nõnda et saadav tulu tekib äriühingus ja jääb äriühingule, mitte inimesele, eesmärgiga vältida sellelt tulult füüsilise isiku tulumaksukohustust. Tegemist on põhimõttelise, raputava ja süsteemse muudatusega, mis sisaldab aga kaheldavusi.
Põhiseaduse kohaselt tekivad maksukohustused ainult maksuseaduste alusel. Lihtsalt öeldes peab seadusandja kehtestama maksunormi, mille alusel saab vastavas summas maksu nõuda. Ei rohkem ega vähem. Alates 2000. aastast pole seadusandja loonud ühtegi uut normi, millega Sylvesteri ja Hansapanga vaidluste faktoloogiaga tehinguid maksustada. Seega vastas nende suurte kohtuvaidluste kaudu ära kontrollitud tehingute praktika kehtivatele maksunormidele ja seadusandja tahtele. Nüüd on maksuamet teinud aga vastupidise järelduse: kuna seadusandja pole uusi maksunorme loonud, siis tuleb hakata maksustama olukordi, mille kohta puudub maksunorm.
Selline muudatus ei ole kasulik kellelegi. Parim maksusüsteem on automaatne – maksud peavad laekuma maksudeklaratsioonide, mitte maksu- ja kohtuotsuste kaudu. Kui maksuõigusliku mõtlemise ja kultuuri osaks saab see, et lisaks kehtivatele maksunormidele tuleb arvestada ka nende normidega, mida seaduses pole, siis kaob õiguslik selgus ja maksude arvutamine ja määramine muutub ettearvamatuks. Samuti ei luba põhiseadus maksuametil asuda Riigikogu asemel kujundama maksupoliitikat.
Vastasel juhul hakkaks maksuotsuste tulemus sõltuma mitte maksunormidest, vaid sellest, kui veenvalt suudab maksuamet kirjeldada maksumaksja „kurja tahet“ makse vältida. Maksuotsuste eesmärk on aga rakendada kehtivaid norme, mitte püüda leida õigustusi maksustamiseks läbi ilukirjanduslike veenmismeetodite. Õiguslik probleem seisneb siin selles, et ühtegi maksunormi ei saa kohaldada sõltuvalt maksumaksja tunnetest või kavatsustest. Tulumaksu peab maksma ühte moodi nii kirglik investor kui ka raha suhtes kiretu hipi. Maksunormide rakendamine ei sõltu maksumaksja tahtest, sest maksunormid ei ole loodud sellist tahet mõõtma ja arvestama.
Seetõttu ei ole õige püüda kuritarvitusnormide kaudu "lappida" maksuseadusi või luua uusi maksunorme. Seda eriti olukorras, kus seadusandja on otsustanud seda paarikümne aasta jooksul mitte teha. Maksuotsustega ei saa ehitada maksusüsteemi seadusandja asemel. Seadusandja otsus midagi mitte maksustada on seadusandja valik. Kas maks on või maksu pole – selle üle otsustab Riigikogu maksunormide loomise ja mitte loomise kaudu. Seda õiguslikku paratamatust ei saa muuta üks või teine maksuõiguslik kuritarvitusnorm.
Kui see aga tõesti peaks nii minema, siis võiks maksuseadused sootuks kaotada ja jätta alles vaid kaks kuritarvitusnormi. Sellise maksusüsteemi puhul aga võitjaid pole. Kokkuvõttes on igati arusaadavad riigi fiskaalsed vajadused, kuid kõik õigusnormide rakendajad väärivad ja vajavad selgust. Maksuõiguslik selgus algab ja lõpeb aga maksunormide juures. Selle saavutamisel on just seadusandjal kandev roll.