Uudised

Kergliikuriga kihutavate noorte liikluskäitumise ja kiirusepiirajate maha võtmise eest vastutavad lapsevanemad, kellel on õiguslik kohustus tagada oma laste seadustele vastav käitumine ja ära hoida kahju tekitamine teistele, kirjutavad Andrei Svištš ja Villy Lopman advokaadibüroost RASK.

Tänaseks on möödas kümneid aastaid sellest, kui mootorsõidukis turvavöö kinnitamisest on saanud normaalsus ja elementaarne liiklushügieen. See protsess algas Euroopas 70ndatel ning järk-järgult mindi kõigis Euroopa riikides üle turvavöö kohustuslikkusele nii esi- kui tagaistmetel. Sarnaselt iseenesest mõistetav on õpetada lastele kääride või noa kasutamist, hoiatades neid ohtude eest ja jälgides kõrvalt kasutust. Seepärast, et nad ei teeks liiga endale ega teistele. Kurbade ja kahetsusväärsete olukordade ennetamine on lastevanemate töö ning vastutus. Ja seda ka õiguslikus mõttes.

Mingil põhjusel näib, et moodne aeg on tekitanud eksliku arusaama, et eesliide „e” või sõna „elektriline” viitaks justkui virtuaalsetele riskidele ja mitte päris ohtudele, millel pole seost füüsika- ega õiguslike reeglitega. See pole nii ja seetõttu on aeg teadvustada riske, mis kaasnevad laste seas populaarsete elektritõukside, -rataste või muude kergliikuritega. Esmalt olgu kohe öeldud, et probleem ei ole lastes. Probleem on lapsevanemates, kes ei tea või ei taha teada, mis tagajärgi võib kaasa tuua kergliikuri andmine lapsele. Olukord on veel tõsisem siis, kui lapsevanem on osalenud liikuri kiiruspiirangute mahavõtmises või on sellest saanud teadlikuks, kuid ei sekku.

Transpordiameti ja politsei statistika järgi on kergliikurijuhi osalusel toimunud 2023. aastal 336 liiklusõnnetust, mullu 422 ja tänavu juba 229. Kui nendes sai alaealise kergliikurijuhi osalemisel vigastada 2023. aastal 61 inimest, siis mullu hüppas see arv 111-le ning tänavu on registreeritud 77 taolist vigastust liiklusõnnetuses.

Teada on see, et inimese jaoks muutub kokkupõrge kiirusel alates 30 km/h eluohtlikuks. Sellisel kiirusel toimunud õnnetus võib lõppeda surmaga. Ekslik on arvata, et see on nii vaid olukorras, kus kokkupõrge toimub inimese ja auto vahel. Füüsika seadustel pole vahet, mis jõud või kütus sellise kiirusega kokkupõrkeni kannab. E-tõuks, e-jalgratas või mootorratas – kõik need mõjuvad inimkehale ühtemoodi, kui sõita kiirusel 30 km/h vastu seina, vastu maad, puud või hoopis vastu teist inimest.

Kas tänavapilt arvestab selle tõsiasjaga? Alates 2021 jaanuarist kehtib liiklusseaduses nõue, et kergliikuri valmistajakiirus ei tohi olla suurem kui 25 km/h. Siinkohal on oluline mõista, et inimese keha, eriti lapse keha jaoks on ohtlik kokkupõrke jõu mõttes kiirus, mis ületab tema jooksu ehk liikumist 10-15 km/h. Seega, juba 20-25 km/h võib põhjustada eluohtlikke vigastusi, eriti kui tegemist on kokkupõrkega vastu kõva takistust nagu maja sein, puu või pargitud auto. Kiiruste vahemikus 20-30 km/h suureneb raskete ja eluohtlike vigastuste risk aga märkimisväärselt. Teaduslike uuringute järgi on fakt see, et üle 30 km/h liikudes muutub iga kokkupõrge potentsiaalselt eluohtlikuks.

Võib oletada, et kas mõned või paljud kergliikuritest sõidavad juba ostmise hetkel või on muudetud hiljem võimeliseks sõitma kiiremini kui 25 km/h. Seega ei tohiks liiga võimsaid ja kiireid kergliikureid tänavapildis üldse olla, kuid reaalsus on teine.

Lapsevanem aitab kaasa rikkumisele, kui ta soetab lapsele piiranguteta sõiduvahendi või aitab eemaldada elektroonilised piirajad. Nüüd tuleks pöörduda küsimuse juurde, mis on lapsevanema vastutus alates sellest hetkest, kui ta on teadlik, et tema laps sõidab liialt võimsa kergliikuriga või kui ta on ise aidanud eemaldada sellelt piirangud.

Lapsevanemal on kohustus oma lapsi kasvatada ning harida vältima õigusrikkumisi. Ta on õiguslikus mõttes enda lapse kaitsegarandiks ning peab tagama lapse turvalisuse ja heaolu. Lapsevanema kohustus ulatub lapse turvalisuse tagamisest aga veel kaugemale. Lapsevanem ei tohi suurendada kontrollimatuid riske, mida tema lapse tegevus võib kolmandatele isikutele kaasa tuua.

USA koolitulistamiste juhtumite näitel on võetud lapsevanemaid kriminaalkorras vastutusele, kui nad on teinud relvad lapsele kättesaadavaks või abistanud relvaloa taotlemisel. Liigvõimsate kergliikurite puhul on samuti lapsevanema õiguslikuks kohustuseks välistada lapsel nendega liiklemine. Seda esmalt enda lapse ohutuse tagamiseks. See kohustus on aga laiem. Näiteks, kui lapsevanemad ei sekku liiga võimsa liikuri kasutamisse või isegi soosivad seda, siis võivad nad ka kriminaalkorras vastutada juhtumil, kui nende laps sõidab liikluses või mänguväljaku kõrval mõne teise lapse vigaseks või surnuks.

Meedias sai palju tähelepanu Laagna tee traagiline kolme inimese surmaga lõppenud õnnetusjuhtum, kus autod kihutasid võidu. Sellega seotud Riigikohtu praktika avas võimaluse karistada ka seda isikut, kes ise kedagi ei vigastanud, kuid suurendas enda tegevusega ohte teiste isikute jaoks. Seega ei saa kuidagi välistada ohtu suurendava lapsevanema vastustust olukorras, kus ta teeb lapsele kättesaadavaks liiga võimsa kergliikuri.

Lapsel on ilmselgelt piiratud ja väljaarenemata riski- ja reaalsustaju nii kiiruse kui kokkupõrke võimalike tagajärgede osas. Lapsed võivad olla tehniliste vidinatega oluliselt riskialtimad, mõistmata seda, milline kahju võib tekkida neile endile või teisele liiklejale, kui peaks toimuma kokkupõrge jalakäijaga. Seda peavad arvestama lapsevanemad. Neis olukordades on lapsevanematel õiguslik kohustus tagada oma laste heaolu ning läbi kasvatuse laste õiguskuulekas käitumine. Lõppastmes saavad lapsed kasutada liigvõimsaid kergliikureid ainult selle tõttu, et nende vanemad lasevad sel juhtuda. Teisiti öeldes, lapsevanemad käivitavad oma teadliku valiku või ükskõikse suhtumisega põhjuslikkuse ahela, mistõttu raske tervise kahjustuse või surmaga lõppev õnnetus võib olla vanematele kriminaalkorras etteheidetav.

Tsiviilõigusliku vastutusega on olukord lihtsam. Lapsevanemad vastutavad oma laste poolt teisele isikule õigusvastaselt tekitatud kahju eest. See on selge. Jah, alates 14. eluaastast võib vastutusest vabastada see, kui laps ei allu oma vanema korraldustele ja vanem on teinud kõik mõistlikult võimaliku, et hoida ära kahju tekkimist, kuid ka need juhtumid on praktikas pigem harvad.

Kokkuvõttes ei ole tänavapildis näha seda, et lapsevanemad annaks enda lastele kätte mootorrattaid või autovõtmeid. Sama loogika peaks välistama ka liigvõimsate kergliikurite lastele andmise. Mitte keegi ei taha tegelda kurbade sündmuste tagajärgedega ning küsimustega, et kas või mida oleks riik pidanud ära keelama või keda karistama. Lapsele ja tema kaaslastele on ohutum see, kui ta liikleb enda maksimaalse jooksukiiruse raamides. Kõik võimalused üle selle suurendavad lapsevanema rolli lapse harimisel ja tema järelevalves.