Uudised
KOV peab põhjendatud kahtluse korral kontrollima elukoha andmeid
KOV peab põhjendatud kahtluse korral kontrollima elukoha andmeid
2024. aasta oktoobris palus Elva vald Riigikohtul tunnistada põhiseadusvastaseks olukorra, kus puuduvad õigusnormid elukoha andmete sisuliseks kontrolliks. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis tehtud otsusega taotluse rahuldamata.
Elva valda esindanud õigusnõustaja Villy Lopmani sõnul selgitas Riigikohus, et kehtiv õigus võimaldab kohalikul omavalitsusel (KOV) kontrollida isiku elukoha andmete õigsust rahvastikuregistris. Elukoha valiku vabadust niisugune kontroll ei piira.
“Varasemalt oli Riigikohus seisukohal, et kohalik omavalitsus on kohustatud kontrollima volikogu liikme rahvastikuregistri elukoha andmete õigsust, kui on põhjendatud kahtlus, et kanne on vale. Elva valla taotluse alusel kontrollis Riigikohus nüüd seda, kas kohalikel omavalitsustel on olemas ka seadusest tulenev pädevus ja piisavad õiguslikud alused volikogu liikme faktilist elukohta kontrollida ning sekkuda sellega tema eraelu puutumatusesse,” selgitas advokaadibüroo RASK partner Villy Lopman.
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus tema sõnul tehtud lahendiga seisukohale, et piisavad õigusnormid on õiguskorras olemas ja jättis taotluse rahuldamata. Riigikohus märkis, et rahvastikuregistri pidamise eesmärk on usaldusväärse teabe kogumine, mis tähendab, et töödeldavad isikuandmed peavad olema tõesed. Igaüks võib Eestis valida vabalt elukoha, kuid vastavad andmed tuleb rahvastikuregistrile esitada tegelikkusele vastavalt. Inimesel võib olla mitu alalist elukohta, kuid siis valib isik ise, millist neist kanda rahvastikuregistrisse.
Andmete kontrollimiseks võib KOV koguda tavapäraseid haldusmenetluses lubatavaid tõendeid, ennekõike küsida isikult selgitusi ja dokumente, võtta ütlusi tunnistajatelt või teha päringuid eluruumi omanikule. Isiku õigusi intensiivselt piiravaid vahendeid, näiteks jälitustegevust, seadus elukoha andmete kontrollimiseks kasutada ei luba.
Lopmani sõnul lisas Riigikohus, et ka isik, kelle õigusi teise isiku ebaõige elukoha kanne rikub, võib taotleda kande õigsuse kontrollimist, esitades vastavad tõendid. „Kui taotluse või muude andmete põhjal tekib põhjendatud kahtlus, et isik ei ela registrisse kantud aadressil, saab KOV koguda täiendavaid tõendeid, et seda kontrollida. Seejuures ei tohi omavalitsus siiski rakendada jõulisi tõendite kogumise võtteid, näiteks jälitustegevust ja kellegi sideandmete salvestamist.”
Seega saab õigusnõustaja sõnul jätkuvalt inimene ise valida, millise infoga ta soovib esitatud andmete õigsust tõendada. „Kohaliku omavalitsuse kahtlus tõendite ebapiisavuse osas peab aga olema põhjendatud.“
Riigikohus rõhutas lahendis ka seda, et rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmete õigsus kuulub KOV üksuste huvisfääri laiemalt kui üksnes valimisõiguse teostamise aspektist. Registrijärgse elukohaga on seotud paljud kohalikud ülesanded, näiteks koolikohustuse täitmise võimaluse loomine, sotsiaalhoolekande tagamine ja lasteasutuses käimise võimaldamine.
Elva valda esindanud õigusnõustaja Villy Lopmani sõnul selgitas Riigikohus, et kehtiv õigus võimaldab kohalikul omavalitsusel (KOV) kontrollida isiku elukoha andmete õigsust rahvastikuregistris. Elukoha valiku vabadust niisugune kontroll ei piira.
“Varasemalt oli Riigikohus seisukohal, et kohalik omavalitsus on kohustatud kontrollima volikogu liikme rahvastikuregistri elukoha andmete õigsust, kui on põhjendatud kahtlus, et kanne on vale. Elva valla taotluse alusel kontrollis Riigikohus nüüd seda, kas kohalikel omavalitsustel on olemas ka seadusest tulenev pädevus ja piisavad õiguslikud alused volikogu liikme faktilist elukohta kontrollida ning sekkuda sellega tema eraelu puutumatusesse,” selgitas advokaadibüroo RASK partner Villy Lopman.
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus tema sõnul tehtud lahendiga seisukohale, et piisavad õigusnormid on õiguskorras olemas ja jättis taotluse rahuldamata. Riigikohus märkis, et rahvastikuregistri pidamise eesmärk on usaldusväärse teabe kogumine, mis tähendab, et töödeldavad isikuandmed peavad olema tõesed. Igaüks võib Eestis valida vabalt elukoha, kuid vastavad andmed tuleb rahvastikuregistrile esitada tegelikkusele vastavalt. Inimesel võib olla mitu alalist elukohta, kuid siis valib isik ise, millist neist kanda rahvastikuregistrisse.
Andmete kontrollimiseks võib KOV koguda tavapäraseid haldusmenetluses lubatavaid tõendeid, ennekõike küsida isikult selgitusi ja dokumente, võtta ütlusi tunnistajatelt või teha päringuid eluruumi omanikule. Isiku õigusi intensiivselt piiravaid vahendeid, näiteks jälitustegevust, seadus elukoha andmete kontrollimiseks kasutada ei luba.
Lopmani sõnul lisas Riigikohus, et ka isik, kelle õigusi teise isiku ebaõige elukoha kanne rikub, võib taotleda kande õigsuse kontrollimist, esitades vastavad tõendid. „Kui taotluse või muude andmete põhjal tekib põhjendatud kahtlus, et isik ei ela registrisse kantud aadressil, saab KOV koguda täiendavaid tõendeid, et seda kontrollida. Seejuures ei tohi omavalitsus siiski rakendada jõulisi tõendite kogumise võtteid, näiteks jälitustegevust ja kellegi sideandmete salvestamist.”
Seega saab õigusnõustaja sõnul jätkuvalt inimene ise valida, millise infoga ta soovib esitatud andmete õigsust tõendada. „Kohaliku omavalitsuse kahtlus tõendite ebapiisavuse osas peab aga olema põhjendatud.“
Riigikohus rõhutas lahendis ka seda, et rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmete õigsus kuulub KOV üksuste huvisfääri laiemalt kui üksnes valimisõiguse teostamise aspektist. Registrijärgse elukohaga on seotud paljud kohalikud ülesanded, näiteks koolikohustuse täitmise võimaluse loomine, sotsiaalhoolekande tagamine ja lasteasutuses käimise võimaldamine.