Uudised
Andrei Svištš: jättes vaenukõne sisustamise kohtutele, komistame vana reha otsa
Andrei Svištš: jättes vaenukõne sisustamise kohtutele, komistame vana reha otsa
RASKi vandeadvokaat Andrei Svištš avab tänases Eesti Päevalehes vaenukõne vastase seadusloome valukohti, mille keskmes sõnavabaduse piiramise ja avaliku korra tagamise vajaduse eristamine ning kahe jõujoone vahelise tasakaalupunkti leidmine.
"Emotsioonidest laetud vaenukõne teema suurim sisuline kari peitub täna ebalevas seadusloomes, mis loob ideaalse pinnase kriminaalvastutuse ebaselguseks ja võimude lahususe hägustumiseks", kirjutab Andrei oma arvamusloos. Seni peetud debati taustal on tervitatav, et Eesti ei ole Euroopast tulnud vihkamisele kihutamist puudutavat raamotsust kergekäeliselt ja kiirkorras täitma asunud – ohtu on nähtud liigses sõnavabaduse piiramises, ametiasutuste koormamises, aga ka laialivalguvas vaenukõne definitsioonis.
Peamine probleem, Andrei hinnangul, tekib siis kui seadusmuudatustega jäetakse vaenukõne sisu seadusloomes selgelt defineerimata, ehk teisisõnu delegeeritakse seadusandlik võim varjatult täitev- ja kohtuvõimu kätte. "Kui kaotada põhiõiguste kaitseks vajalik süüteokoosseisu detailsus ning karistust väärivate tegevuste fookus, hakatakse ühiskondlikku kokkulepet looma prokuratuuri valikul. Sel juhul jääb alles vaid lootus, et kohtuvõim etendab mõistuse häält ning piirab prokuratuuri katseeksituse meetodeid," selgitab Andrei artiklis. Sarnast olukorda oleme kogenud juba "ametiseisundi" tähenduse puudulikul sisustamisel ning ametiseisundi pidev defineerimine on viimase kümne aasta jooksul toimunud kohtutes peamiselt seetõttu, et vastav debatt parlamendis jäi kunagi vajalikus mahus pidamata.
Andrei Svištši täismahus artiklit vaenkõne vastase seaduse teemal saab lugeda Eesti Päevalehest.
"Emotsioonidest laetud vaenukõne teema suurim sisuline kari peitub täna ebalevas seadusloomes, mis loob ideaalse pinnase kriminaalvastutuse ebaselguseks ja võimude lahususe hägustumiseks", kirjutab Andrei oma arvamusloos. Seni peetud debati taustal on tervitatav, et Eesti ei ole Euroopast tulnud vihkamisele kihutamist puudutavat raamotsust kergekäeliselt ja kiirkorras täitma asunud – ohtu on nähtud liigses sõnavabaduse piiramises, ametiasutuste koormamises, aga ka laialivalguvas vaenukõne definitsioonis.
Peamine probleem, Andrei hinnangul, tekib siis kui seadusmuudatustega jäetakse vaenukõne sisu seadusloomes selgelt defineerimata, ehk teisisõnu delegeeritakse seadusandlik võim varjatult täitev- ja kohtuvõimu kätte. "Kui kaotada põhiõiguste kaitseks vajalik süüteokoosseisu detailsus ning karistust väärivate tegevuste fookus, hakatakse ühiskondlikku kokkulepet looma prokuratuuri valikul. Sel juhul jääb alles vaid lootus, et kohtuvõim etendab mõistuse häält ning piirab prokuratuuri katseeksituse meetodeid," selgitab Andrei artiklis. Sarnast olukorda oleme kogenud juba "ametiseisundi" tähenduse puudulikul sisustamisel ning ametiseisundi pidev defineerimine on viimase kümne aasta jooksul toimunud kohtutes peamiselt seetõttu, et vastav debatt parlamendis jäi kunagi vajalikus mahus pidamata.
Andrei Svištši täismahus artiklit vaenkõne vastase seaduse teemal saab lugeda Eesti Päevalehest.