Uudised

Juuni alguses toimus Võrus Darkstari korraldatud rahvusvaheline kaitsevaldkonna innovatsioonikiirendi BraveTech EU DefTech Forge. RASKi partner ja vandeadvokaat Ramon Rask ning vandeadvokaat Artur Sanglepp viisid läbi praktilise töötoa kaitsetehnoloogia ettevõtete õiguslikest riskidest, ekspordikontrollist ja rahvusvaheliseks kasvuks vajalikust õiguslikust valmisolekust.

Kõige olulisemad otsused tehakse sageli ettevõtte esimestel kuudel, mil pannakse paika intellektuaalse omandi kuuluvus, tehnoloogia arendamise asukoht, toote klassifikatsioon, kohalduv regulatiivne režiim ja dokumentatsioon. Töötoa fookuses olid just need praktikas korduvad vead, mida kaitsetehnoloogia ettevõtted saavad varases faasis targalt tegutsedes vältida.

“Kõige kallimad vead on sageli need, mida oleks varasemas faasis olnud kõige lihtsam vältida. Kui ettevõte ei tea, millises õiguslikus raamistikus ta tegutseb, kellele kuulub intellektuaalne omand või milliseid lube toote ekspordiks vajatakse, võib see hiljem peatada nii rahastuse kaasamise, olulise lepingu sõlmimise kui ka toote turule jõudmise,” kinnitab Ramon Rask.

Varased vead muutuvad hiljem kalliks

Töötoas rõhutati, et kaitsetehnoloogia ettevõtete tegevust mõjutab tehnoloogia kiire areng, mis on mõningases vastasseisus ekspordikontrolli ja strateegiliste kaupade regulatsiooni küsimustega. Üks sagedasemaid varase faasi probleeme on Raski sõnul asjaolu, et ettevõte ei ole kohaldatavat õiguslikku režiimi piisavalt läbi mõelnud. Tegemata võib olla klassifitseerimisanalüüs, puudub arusaam eksporti piiravatest tingimustest ning selgus andmekaitse ja tehnilise dokumentatsiooni käsitlemise kohta.

“Praktikas on levinud ka olukord, kus intellektuaalne omand ei ole nõuetekohaselt ettevõttele üle antud. See võib tähendada, et kood, disain, tehniline dokumentatsioon või muu väärtuslik vara kuulub endiselt näiteks asutajale, töötajale või alltöövõtjale, mitte ettevõttele endale,” lisab Rask.

Kaitsevaldkonnas on intellektuaalne omand võtmerollis

Artur Sanglepp tõi eraldi välja, et kaitsevaldkonnas tuleb tavapärasest veelgi rangemalt suhtuda intellektuaalset omandit puudutavatesse küsimustesse. Eriti oluline on see rahvusvaheliste tiimide ja Ukraina asutajate puhul.

“Kui prototüüp arendatakse ühes riigis või õiguskorras, võib selle aluseks olev intellektuaalne omand olla õiguslikult loodud ja paikneda just seal. Hilisem üleandmine näiteks Eesti valdusühingule võib olla käsitatav ekspordina ja vajada ekspordikontrolli seisukohalt eraldi analüüsi ning tegevusi. Sama loogika võib lisaks füüsilistele toodetele laieneda tarkvarale, tehnilistele andmetele, joonistele ja dokumentatsioonile,” ütleb Sanglepp.

Praktiline soovitus ettevõtjatele on hoida esimesest päevast alates mõttes küsimust, kus plaanitakse tehnoloogiat arendada ja kuhu seda tulevikus eksportida. “Kui sihtturg, investorid ja äriline struktuur eeldavad tegutsemist näiteks Eestist või mujalt Euroopa Liidust, tuleks varajase faasi otsused ja dokumentatsioon intellektuaalse omandi paiknemise kohta kujundada sellest lähtuvalt,“ lisab vandeadvokaat.

Oluline teema oli ka toetuste ja toetuslepingute mõju intellektuaalsele omandile. Toetus võib olla kasvufaasis ettevõttele väga väärtuslik, kuid enne lepingu allkirjastamist tuleks tähelepanelikult lugeda intellektuaalse omandi sätteid. Praktikas võib juhtuda, et ettevõttele jääb küll loodud tehnoloogia omandiõigus, kuid toetuse andja saab väga laia litsentsi selle kasutamiseks või edasi litsentsimiseks. Selline tingimus võib hiljem mõjutada investorite huvi, tehingu struktuuri või ettevõtte võimalust oma tehnoloogiat piiranguteta äriliselt kasutada.

Ekspordikontroll algab õigest klassifitseerimisest

Ekspordikontrolli osas tegid Rask ja Sanglepp selge eristuse kahesuguse kasutusega kaupade ja sõjaliste kaupade vahel. Kahesuguse kasutusega ehk nii tsiviil- kui ka militaarotstarbeks kasutatavate kaupade liikumine Euroopa Liidu sees on üldjuhul vabam, kuid väljapoole eksportimisel tuleb hinnata litsentsivajadust, sihtriiki ja lõppkasutajat. Sõjaliste kaupade puhul on nõuded aga tunduvalt rangemad. Vaja võib olla ekspordiluba lähteriigi pädevalt asutuselt, sihtriigi impordiluba või muud samaväärset dokumenti ning nõuetekohaselt kontrollitud ja dokumenteeritud lõppkasutajat.

“Ekspordikontrollis ei piisa sellest, et vaid üks osa tehingust on korrektselt vormistatud. Toode, eksportija, lõppkasutaja, ekspordiluba, sihtriigi nõutud load ja vajadusel ka transiit moodustavad kõik kokku ühtse terviku, millega on vaja tegeleda,“ märkis Rask.

Töötoas rõhutati, et lõppkasutaja sertifikaat ei pruugi tähendada automaatselt impordiluba. Seetõttu tuleb iga sihtriigi puhul eraldi kontrollida, milliseid dokumente on vaja ja milline asutus neid väljastab. Samuti võib tähendust omada transpordimarsruut, sest näiteks kolmandate riikide kaudu liikumisel võivad lisanduda transiidiload või muud kohalikud nõuded.

Sanglepa sõnul on klassifitseerimine kogu ekspordikontrolli alus. “Ettevõte peab oma toodet enne ise piisavalt hästi mõistma. Klassifitseerimine sunnib läbi mõtlema tehnilised omadused, kasutusotstarbe, võimalikud kliendid ja õiguslikud tagajärjed. See on alus nii ekspordiloa taotlemisele kui investorite küsimustele vastamisele,“ selgitas ta.

Vastavuskontroll peab arenema koos ettevõttega

Kasvufaasis kaitsetehnoloogia ettevõtte jaoks muutub ühel hetkel vältimatuks vastavuskontrolli kava koostamine. Sellega ei pea ekspertide sõnul ootama, vaid juba varakult saab luua poliitikad, mis katavad ekspordikontrolli ja klassifitseerimise, sanktsioonide kontrolli, tehingupartneri ja kliendi tundmise meetmed, kontrollitava tehnoloogia käsitlemise, dokumentide säilitamise, intsidentidest teavitamise, töötajate koolitamise ning tarnijate ja alltöövõtjate taustakontrolli.

Tarkvaraettevõtete puhul väärib eraldi tähelepanu ekspordikontrollile allutatud tehnoloogia käsitlemise plaan. Strateegilise tehnoloogia üle piiri liikumine ei piirdu vaid füüsilise seadme saatmisega. Tehniline info võib liikuda ka e-posti, pilveteenuse, arenduskeskkonna, koodihoidla või rahvusvahelise tiimi igapäevase koostöö kaudu. Seetõttu peab ettevõte teadma, kes millistele andmetele ligi pääseb, kus andmeid hoitakse ja millistes riikides asuvad inimesed või partnerid, kellele ligipääs antakse.

“Kaitsetehnoloogia ettevõtted lahendavad väga praktilisi ja kiireloomulisi probleeme. Meie roll on aidata neil kasvada nii, et õiguslik raamistik ei muutuks takistuseks, vaid toetaks usaldust, rahastust ja rahvusvahelist koostööd,“ võttis Ramon Rask töötoa mõtte kokku.

RASK on Darkstariga teinud pikaajalist koostööd nii Eestis kui ka Kiievis. Büroo on nõustanud kaitseotstarbelisi ning kahesuguse kasutusega kaupu, tarkvara ja tehnoloogiat arendavaid ettevõtteid nii klassifitseerimise, lubade ja litsentside, varase faasi rahastuse, ettevõtete struktuuri ümberkorraldamise kui ka intellektuaalse omandi küsimustes. RASKi tiimis on mitmeid Kaitseliidu tegevliikmeid. Büroo on panustanud ka Ukraina iduettevõtete pro bono nõustamisse ja seisab vajalike õiguslike muudatuste eest valdkonnas.