Uudised

Septembri alguses jõustus looduskaitseseaduse muudatus, millega täpsustati veekogude äärsete kaitsevööndite laiuse arvestamist. Advokaadibüroo RASK keskkonnaõiguse, maakasutuse ja planeeringute eksperdid Sandra Kaas ning Villy Lopman tõdevad, et muudatus peaks lahendama senise ebaselguse ehituskeeluvööndi laiuse arvestamisel mereäärsetel kinnistutel.  

Ranna ja kalda ehituskeeluvööndis on ehitamine keelatud. Seaduse järgi on ehituskeeluvööndi laius saarte mererannal vähemalt 200, mujal mererannal 100 ning siseveekogude kaldal 50 või 25 meetrit. Tiheasustusaladel on vastav vöönd kitsam, sõltuvalt veekogust 25 või 50 meetrit. Ehituskeeluvööndi laiust tuleb arvestada põhikaardile kantud veekogu tavalisest veepiirist ning seadus ei näe ette muid lähtekohti. Sellest hoolimata on Keskkonnaamet aastaid määranud ehituskeeluvööndi laiuse korduva üleujutusohuga aladel teistsuguse lähtejoone alusel. Selle tulemusel on ehituskeelualad olnud paljudes kohtades väga ulatuslikud.

Miks on ehituskeelualad olnud seadusega ettenähtust ulatuslikumad?

Korduva üleujutuseohuga aladel moodustub ehituskeeluvöönd üleujutusalast ja ehituskeeluvööndi laiusest. Korduva üleujutuse all peetakse silmas maksimaalset veetaset, mis ulatub maismaale igal aastal või mõne aasta järel.  Korduva üleujutusega ala piir määratakse üldplaneeringuga või selle puudumisel loetakse piiriks üks meeter kaldajoone kõrgusväärtusest.  

Keskkonnaamet on aastaid liitnud korduva üleujutusohuga aladel puhvrina juurde seadusjärgse ehituskeeluvööndi laiuse. See tähendab, et kui näiteks kõrgveepiir on määratud 30 meetrini ja seadusjärgne ehituskeeluvöönd on 100 meetrit, on ehituskeeld kehtinud Keskkonnaameti hinnangul 130 meetri ulatuses. Kuna korduva üleujutuse risk esineb peaaegu kogu Eesti mererannikul (kuid selle ulatus varieerub), on selline Keskkonnaameti tõlgenduspraktika oluliselt laiendanud omandikitsendusi mereäärsetel kinnistutel. Kui üleujutusrisk lõpeb 30 meetri juures, tekib küsimus sellise omandipõhiõiguse piirangu põhjendatuses.

Õiguskantsler on juba ligi kümme aastat juhtinud tähelepanu sellele, et selline tõlgenduspraktika on ebaõige. Seaduses sisalduv viide üleujutatavale alale tähendab eeskätt seda, et üleujutatav ala on ise ehituskeeluala. Järelikult ei peaks ehituskeeluvöönd ulatuma kaugemale kui seadusjärgne laius või tegelik üleujutusala, sõltuvalt sellest, kumb on suurem. Selline lähenemine tagab parema tasakaalu looduskaitse ja omandiõiguse vahel.  

Ranna ja kalda ehituspiirangute eesmärk on säilitada looduskooslusi, piirata inimtegevuse kahjulikku mõju, suunata ranna eripära arvestavat asustust ning tagada avalik juurdepääs. Küsimus on seega optimaalses kaitsevööndi laiuses, mis täidab neid eesmärke, kuid ei lähe neist tarbetult kaugemale. Ka varasem ranna ja kalda kaitse seaduse regulatsioon nägi ette, et üleujutusaladel laieneb ehituskeeld kõrgveepiirini üksnes juhul, kui see ulatub kaugemale kui seadusjärgne vööndi laius.

Edaspidi kui üleujutus ulatub kaugemale kui seaduses sätestatud ehituskeeluvööndi laius, on ehituskeeluvööndi piiriks üleujutuse piir

Muudatuse kohaselt laieneb ehituskeeluvöönd üleujutusalale ainult juhul, kui see ulatub kaugemale kui seadusjärgne ehituskeeluvööndi laius. Kui üleujutusala on kitsam, rakendub seadusjärgne vööndi laius.  

Näiteks kui üleujutusala on mererannal 30 meetrit ja seadusjärgne ehituskeeluvöönd 100 meetrit, jääb ehituskeeluvööndi laiuseks 100 meetrit. Kui aga üleujutusala ulatub 120 meetrini, määrab just see ehituskeelu tegeliku ulatuse. Seega muudab uus sõnastus senise liitmise tõlgenduse seaduse alusel võimatuks.  

Vaidluste raskuskese võib tulevikus aga nihkuda sellele, kas mererannal on korduva üleujutusega ala piir õigesti määratud. Seda tasub maaomanikel jälgida oma valla üldplaneeringu menetluses, sest mererannal määratakse korduva üleujutusega ala piir üldplaneeringuga.  

Samuti on võimalik üldplaneeringu menetluses otsustada ehituskeeluvööndi võimaliku vähendamise või suurendamise vajaduse üle. Kliimamuutused võivad tulevikus mõjutada nii keskmist mereveetaset kui ka äärmuslike üleujutuste sagedust. Seetõttu tuleb kohalikel omavalitsustel juba üldplaneeringute koostamisel hinnata üleujutusriskide mõju ning arvestada ranna ja kalda kaitse eesmärkidega terviklikult.

Erinevate veekogude äärsete kaitsevöönditega on võimalik tutvuda näiteks Maa- ja Ruumiameti Geoportaali kitsenduste kaardirakenduses X-GIS 2.0 [kitsendused] kitsenduste kaardil. Avaliku info kohaselt ei kajasta kitsenduste kaardikihid veel alates 01.09.2026 jõustunud looduskaitseseaduse muudatusi veekaitsevööndi ning ranna ja kalda ehituskeeluvööndi ja piiranguvööndi laiuse osas. Seega tasub selles osas silma peal hoida.