Uudised
Sandra Kaas, Villy Lopman: muld on uus kuld? Mullakaitse muutub maa-alade arendamisel üheks keskseks teguriks
Sandra Kaas, Villy Lopman: muld on uus kuld? Mullakaitse muutub maa-alade arendamisel üheks keskseks teguriks
Arendajatel, planeerijatel ja omavalitsustel seisab peagi ees uus väljakutse – mullakaitse. Uus mullakaitse direktiiv rakendub Eestis 2028. aastal ja toob kaasa rea uusi piiranguid ja kohustusi, kirjutavad advokaadid Sandra Kaas ja Villy Lopman advokaadibüroost RASK.
Mullaseire ja vastupidavuse direktiiv loob Euroopa muldade kaitseks ja seireks ühise õigusliku raamistiku. See ei puuduta ainult põllumajandust, vaid hõlmab nii mulla seisundi jälgimist ja säästvat mullaharimist kui ka laiemat maakasutust. Vaatame lähemalt, kuidas see mõjutab arendusi ja planeeringuid, nii linnas kui ka maal.
Lühidalt, kui arendusprojekt seab mingis asukohas ohtu mulla võime pakkuda ökosüsteemiteenuseid, tuleb arendusele kaaluda teist asukohta. Need teenused ulatuvad taimede toitainega varustamisest ja veevarustuse reguleerimisest erosiooni, bioloogilise mitmekesisuse, keskkonnareostuse kontrolli ja süsiniku sidumiseni. Kui need on ohus, siis arendada ei saa või tuleb rakendada kompensatsioonimeetmeid. Direktiivi üks eesmärk on etapiviisiline lähenemine ehk esmalt suunata maahõive juba kasutuses olnud aladele enne kui võetakse kasutusele uut, looduslikku maad. Lihtsustatult öeldes on põllumaadel ja looduslikel aladel arendamine tulevikus märkimisväärselt keerulisem ja tugevalt piiratud.
Mulla hea seisund aitab ära hoida selle degradeerumist, erosiooni ja orgaanilise aine kadu ning kaitsta elurikkust ja inimeste tervist. Jätkusuutmatu maakasutus, sealhulgas maa hõivamine tehislike pindadega ja muldade saastamine on viinud tõsiste probleemideni. Üks nähtav tagajärg on Kesk-Euroopa üleujutused, kus kahjustatud mullad ei suuda sademevett enam siduda.
Hetkeolukord on selline, et üle 60% Euroopa muldadest on halvas või halvenevas seisundis. ELi tasandil ei ole varasemalt kehtestatud spetsiaalset mulda käsitlevat õigusraamistikku, nagu see on olemas teiste ökosüsteemide puhul. Nüüd on see loodud ja hakkab mõjutama väga paljusid ruumikasutuse otsuseid.
Eestil on alates direktiivi mullusest jõustumisest aega kolm aastat uute normide ülevõtmiseks. Aega on jäänud vähe ja tööd juba käivad. Aastatel 2024-2027 läbiviidava teadus-arendusprojekti raames uuendatakse Eesti mullastikukaart ning viiakse uuele tasemele mulla ja maahõive, sh kasvuhoonegaaside ja elurikkusega seonduv seire. Direktiivi rakendamine on planeeritud 2028. aasta sügisesse. Esimene koondülevaade Eesti muldade seisundist peaks valmima 2031. aastal.
Direktiiv kohustab liikmesriike looma ja kehtestama mulla seiresüsteemi, et tagada mulla seisundi ning selle katmise ja kõrvaldamise korrapärane, sidus ja täpne seire. Selleks peavad riigid kehtestama enda territooriumil eraldi mullastikupiirkonnad ning -üksused, et kavandada mulla seisundi seiret ja esitada selle kohta aruandeid. Samuti peab riik määratlema võimalikud saastunud alad ning tagama, et kaardistatakse riskid inimeste tervisele ja keskkonnale, neid hoitakse lubataval tasemel, sh rakendatakse mullatervendusmeetmeid.
Direktiiv näeb ette, et kui maakasutuse osana toimub mulla katmine või kõrvaldamine, siis tuleb ruumilisel planeerimisel järgida uusi põhimõtteid. Näiteks tuleb vältida või piirata nii palju kui võimalik mulla mitmesuguste ökosüsteemiteenuste pakkumise, sealhulgas toidutootmise võime vähenemist. See tähendab, et kasutada tuleb võimalikult vähe uut maad ja eelistada juba kasutusel olevat.
Lisaks tuleb arendamiseks valida sellised alad, kus mõju mullale oleks minimaalne. See tähendab arenduste suunamist väga halva mulla seisundiga aladele, näiteks mahajäetud tööstusaladele. Põllumaad ja looduslikud alad saavad seeläbi senisest tugevama kaitse.
Samuti tuleb kahju mullastikule edaspidi kompenseerida. See tähendab, et kui mõnes kohas muld kaetakse või kõrvaldatakse, tuleb mõistlikus ulatuses seda kusagil mujal kompenseerida. Seda saab teha näiteks eemaldades olemasolevat tehiskatet (betoon, asfalt) või taastades varem kahjustatud alasid.
Kõik see tähendab, et tulevikus ei saa enne asuda arendust või ehitist planeerima põllumaale või looduslikule alale, kui pole tõendatud, et arenduse jaoks puudub parem asukohaalternatiiv, mulla seisundit kahjustatakse võimalikult vähe ja alternatiivide puudumisel kompenseeritakse kahju mullastikule.
Kuigi direktiiv keskendub mulla seisundi parandamisele ja seiresüsteemi loomisele, hakkab see tulevikus oluliselt mõjutama ruumilist planeerimist ja arendusprojektide elluviimist.
See tähendab praktikas seda, et arendajad, omavalitsused ja planeerijad peavad edaspidi mulla kaitse eesmärke arvesse võtma juba projektide algfaasis. Seega tuleb teha rohkem eeltööd ja analüüse mulla seisundi kohta; vajadusel planeerida ja rahastada kompensatsioonimeetmeid ning teha koostööd riigi ja omavalitsustega kompensatsioonialade leidmisel.
Kokkuvõttes puudutavad mullakaitse nõuded kõiki – tänaseid ja tulevasi kinnistuomanikke, arendajaid ja omavalitsusi. Tekib uus, rohevõrgustiku laadne kohustuste kiht, mis hakkab mõjutama ruumiplaneerimist, kinnistute hindu, menetluste kestust ja kehtivate planeeringute väärtust. Kõigi nende küsimustega tuleks tegeleda juba täna.
Mullaseire ja vastupidavuse direktiiv loob Euroopa muldade kaitseks ja seireks ühise õigusliku raamistiku. See ei puuduta ainult põllumajandust, vaid hõlmab nii mulla seisundi jälgimist ja säästvat mullaharimist kui ka laiemat maakasutust. Vaatame lähemalt, kuidas see mõjutab arendusi ja planeeringuid, nii linnas kui ka maal.
Lühidalt, kui arendusprojekt seab mingis asukohas ohtu mulla võime pakkuda ökosüsteemiteenuseid, tuleb arendusele kaaluda teist asukohta. Need teenused ulatuvad taimede toitainega varustamisest ja veevarustuse reguleerimisest erosiooni, bioloogilise mitmekesisuse, keskkonnareostuse kontrolli ja süsiniku sidumiseni. Kui need on ohus, siis arendada ei saa või tuleb rakendada kompensatsioonimeetmeid. Direktiivi üks eesmärk on etapiviisiline lähenemine ehk esmalt suunata maahõive juba kasutuses olnud aladele enne kui võetakse kasutusele uut, looduslikku maad. Lihtsustatult öeldes on põllumaadel ja looduslikel aladel arendamine tulevikus märkimisväärselt keerulisem ja tugevalt piiratud.
Miks mulda kaitstakse?
Mulla hea seisund aitab ära hoida selle degradeerumist, erosiooni ja orgaanilise aine kadu ning kaitsta elurikkust ja inimeste tervist. Jätkusuutmatu maakasutus, sealhulgas maa hõivamine tehislike pindadega ja muldade saastamine on viinud tõsiste probleemideni. Üks nähtav tagajärg on Kesk-Euroopa üleujutused, kus kahjustatud mullad ei suuda sademevett enam siduda.
Hetkeolukord on selline, et üle 60% Euroopa muldadest on halvas või halvenevas seisundis. ELi tasandil ei ole varasemalt kehtestatud spetsiaalset mulda käsitlevat õigusraamistikku, nagu see on olemas teiste ökosüsteemide puhul. Nüüd on see loodud ja hakkab mõjutama väga paljusid ruumikasutuse otsuseid.
Eesti hakkab rakendama uusi nõudeid juba lähiaastatel
Eestil on alates direktiivi mullusest jõustumisest aega kolm aastat uute normide ülevõtmiseks. Aega on jäänud vähe ja tööd juba käivad. Aastatel 2024-2027 läbiviidava teadus-arendusprojekti raames uuendatakse Eesti mullastikukaart ning viiakse uuele tasemele mulla ja maahõive, sh kasvuhoonegaaside ja elurikkusega seonduv seire. Direktiivi rakendamine on planeeritud 2028. aasta sügisesse. Esimene koondülevaade Eesti muldade seisundist peaks valmima 2031. aastal.
Direktiiv kohustab liikmesriike looma ja kehtestama mulla seiresüsteemi, et tagada mulla seisundi ning selle katmise ja kõrvaldamise korrapärane, sidus ja täpne seire. Selleks peavad riigid kehtestama enda territooriumil eraldi mullastikupiirkonnad ning -üksused, et kavandada mulla seisundi seiret ja esitada selle kohta aruandeid. Samuti peab riik määratlema võimalikud saastunud alad ning tagama, et kaardistatakse riskid inimeste tervisele ja keskkonnale, neid hoitakse lubataval tasemel, sh rakendatakse mullatervendusmeetmeid.
Arenduse või ehitise planeerimine põllumaale või looduslikule alale saab olema keerulisem
Direktiiv näeb ette, et kui maakasutuse osana toimub mulla katmine või kõrvaldamine, siis tuleb ruumilisel planeerimisel järgida uusi põhimõtteid. Näiteks tuleb vältida või piirata nii palju kui võimalik mulla mitmesuguste ökosüsteemiteenuste pakkumise, sealhulgas toidutootmise võime vähenemist. See tähendab, et kasutada tuleb võimalikult vähe uut maad ja eelistada juba kasutusel olevat.
Lisaks tuleb arendamiseks valida sellised alad, kus mõju mullale oleks minimaalne. See tähendab arenduste suunamist väga halva mulla seisundiga aladele, näiteks mahajäetud tööstusaladele. Põllumaad ja looduslikud alad saavad seeläbi senisest tugevama kaitse.
Samuti tuleb kahju mullastikule edaspidi kompenseerida. See tähendab, et kui mõnes kohas muld kaetakse või kõrvaldatakse, tuleb mõistlikus ulatuses seda kusagil mujal kompenseerida. Seda saab teha näiteks eemaldades olemasolevat tehiskatet (betoon, asfalt) või taastades varem kahjustatud alasid.
Kõik see tähendab, et tulevikus ei saa enne asuda arendust või ehitist planeerima põllumaale või looduslikule alale, kui pole tõendatud, et arenduse jaoks puudub parem asukohaalternatiiv, mulla seisundit kahjustatakse võimalikult vähe ja alternatiivide puudumisel kompenseeritakse kahju mullastikule.
Mulla kaitse seab väljakutseid kõigile planeeringutele
Kuigi direktiiv keskendub mulla seisundi parandamisele ja seiresüsteemi loomisele, hakkab see tulevikus oluliselt mõjutama ruumilist planeerimist ja arendusprojektide elluviimist.
See tähendab praktikas seda, et arendajad, omavalitsused ja planeerijad peavad edaspidi mulla kaitse eesmärke arvesse võtma juba projektide algfaasis. Seega tuleb teha rohkem eeltööd ja analüüse mulla seisundi kohta; vajadusel planeerida ja rahastada kompensatsioonimeetmeid ning teha koostööd riigi ja omavalitsustega kompensatsioonialade leidmisel.
Kokkuvõttes puudutavad mullakaitse nõuded kõiki – tänaseid ja tulevasi kinnistuomanikke, arendajaid ja omavalitsusi. Tekib uus, rohevõrgustiku laadne kohustuste kiht, mis hakkab mõjutama ruumiplaneerimist, kinnistute hindu, menetluste kestust ja kehtivate planeeringute väärtust. Kõigi nende küsimustega tuleks tegeleda juba täna.