Suurtesse kohtuprotsessidesse kaasatud rahvakohtunikel ei pea tänaste nõuete kohaselt olema isegi põhiharidust ning nad ei pea läbima julgeolekukontrolli. Kas rahvakohtunik on Eesti õigussüsteemis erapooletu kohtupidamise garant või hoopis kohtusüsteemi õõnestaja, küsib arvamusloos advokaadibüroo RASK vandeadvokaat Andrei Svištš.
Tallinna Sadama korruptsioonisüüdistuse kohtuasjas tõusetus hiljuti küsimus rahvakohtuniku sobivusest mõista süüdistatavate üle õigust. Täpsemalt heideti ühele varurahvakohtunikule ette informatsiooni eest süüdistatavalt raha küsimist. Kaitsepolitseiamet aga ei soovinud väidete kontrolliks kriminaalasja algatada põhjusel, et varurahvakohtunik ei ole juriidiliselt võttes ametiisik ning tal puudub mõjuvõim, millega võiks kaubelda.
Ometi käib varurahvakohtunik kõigil istungitel ja osaleb kohtunike nõupidamistoas asja arutamisel. Samuti saab varurahvakohtunik riigilt rahalist kompensatsiooni protsessis osalemise eest ning on faktiliselt valmis asendama kumbagi rahvakohtunikku sellise vajaduse tekkimisel, et kogu protsessi ei peaks otsast peale alustama. Tallinna Sadama kaasuse näite varal tõusetub aga küsimus, milline on (varu)rahvakohtuniku vastutus kriminaalmenetluse juures ning Eesti kohtumenetluse läbipaistvuse tagamisel.
Rahvakohtuniku institutsiooni roll kohtusüsteemis
Rahvakohtunik kaasatakse Eesti kohtusüsteemis õigusemõistmisesse siis kui maakohus arutab kõige raskemaid ehk esimese astme kuritegusid, mille puhul võib süüdimõistetut oodata üle viie aasta või eluaegne vangistus. Sellisel juhul mõistab maakohtus õigust kolmeliikmeline kohtukoosseis, kellest kaks on rahvakohtunikud. Seejuures, vähemalt paberil, on rahvakohtunikel professionaalse kohtunikuga võrreldes samad õigused ja kohustused. Seega kolmeliikmelises kolleegiumis võivad sisulise otsustuse teha ka kaks rahvakohtunikku ning seda sõltumata kohtu eesistuja erinevast arvamusest. Seda, kas ka praktikas nii on juhtunud, teavad üksnes kohtukoosseisude liikmed, kuna otsuse kujunemisega seonduv on kohtu nõupidamistoa saladus, mida kohtunikel avaldada ei ole lubatud. Varurahvakohtuniku saab menetlusse kaasata siis, kui kriminaalasja kohtulik arutamine osutub aeganõudvaks. Varurahvakohtunikul on kohustus viibida asja arutamisel istungisaalis ning tema kaasamine on menetluslik garantii juhuks, kui üks põhikoosseisu rahvakohtunikest peaks menetluse kestel välja langema ja et kogu kriminaalasja ei peaks hakkama koosseisu vahetuse tõttu arutama otsast peale. Kõik selle nimel, et asju lahendataks menetluse mõistliku aja jooksul, katkematult.
Kriminaalasjadele lisaks muid vaidlusi rahvakohtunike osalusel Eestis ei arutata, kuigi mõne aasta eest käis Riigikohtu esimees Ville Kõve välja idee, et rahvakohtunike võiks kaasata ka tsiviilasjade lahendamise juures. See idee jäi aga sinnapaika ning pigem on aeg-ajalt tõusetunud küsimus, kas rahvakohtuniku institutsiooni ei peaks tervikuna ära kaotama. 2009. aastal algatati selle tarvis ka seaduseelnõu, aga Riigikogu koosseisu vahetuse tõttu kukkus see menetlusest välja ning sinna see ka jäi.
Rahvakohtuniku institutsiooni kujunemine
Õigusemõistmises rahva osalemine on kasvanud välja muistsest ühiskonnakorraldusest, mil erinevaid vaidlusküsimusi arutati ning otsustati kollegiaalsetes organites. Piirkonniti erines selliste otsustuskogude moodustamise viisid ja nende suurused, kuid valdavalt oli selliste otsustuskogude ühiseks tunnuseks rahva kaasamine, rahva otsustamine. USA-s otsustab tänaseni paljusid vaidlusi rahva seast välja valitud vandekohtunikest koosnev paneel. Euroopas on tuntumad pigem nii-öelda hübriidsüsteemid, kus lisaks professionaalsete kohtunikele osalevad kohtukolleegiumi töös tõsisemate küsimuste lahendamisel ka rahvakohtunikud. Ajalooliselt kaasati rahvakohtunikke näiteks maa omandi küsimuste lahendamisel. Kuritegude menetlemisel on Eestiga sarnane süsteem kasutusel ka paljudes teistes Euroopa riikides.
Ajal, mil õiguse mõistmine tervikuna on muutunud äärmiselt keerukaks, siis professionaalsete kohtunike kõrval nähakse rahvakohtunike kaasamises teatud väärtusi, millest loobumine või mille edasiarendus vajab ennekõike poliitilist tahet. Valdavalt nähakse rahvakohtunike kaasamisel õiguse mõistmisesse „üldsuse hääle“ lisandumist kohtuvaidluste lahendamisel. Samuti arvatakse, et rahvakohtunike kaasamine toob endaga kaasa humaansemaid otsuseid. Lisaks veel, kuna Eestis on rahvakohtunike valimise protsess erinev professionaalsete kohtunike nimetamisest, siis on ka väidetud, et rahvakohtunike kaasamine tugevdab võimude lahususe põhimõtet ning on ka üheks väljenduseks demokraatia teostamisel. Nimelt kohtuniku nimetab ametisse Vabariigi President Riigikohtu üldkogu ettepanekul. Rahvakohtuniku nimetab ametisse kohtute juurde loodud vastav komisjon, kes teeb valiku kohaliku omavalitsuse volikogu poolt esitatud kandidaatide seast. Seega „rahva hääl“ edastatakse kohtulauda rahva kohaliku taseme esindajate poolt.
Eesmärkide ja ideede tasandil kõlab see kõik oluliselt. Kuid eraldi küsimus on, kas loodud süsteem võimaldab rahvakohtuniku institutsiooniga püsitatud algseid eesmärke ka reaalselt saavutada.
Õiglase kohtupidamise püsimiseks on oluline, et iga õigussüsteemi osaline saaks täieulatuslikult aru oma rollist ja vastutusest õigussüsteemi kaitsmisel – ka varurahvakohtunik.
Kohtunike ametisse nimetamise sõel on Eestis väga tugev, koondades endas aastatepikkuse väljaõppe, põhjalikud julgeolekukontrollid, selgelt sõnastatud ametijuhendi kui ka ametipositsiooni kuritarvitamisega kaasnevad tagajärjed, samuti garantiid ja motiveeriva tagatiste süsteemi. See on olnud tugev vundament kvaliteetse ja erapooletu kohtusüsteemi tagamiseks. Rahvakohtunike valimine ja ametisse määramine käib aga teisiti. Juriidiline ettevalmistus ei ole vajalik, haridustasemele puudub üleüldse igasugune lävend, kandidaadid esitatakse elanike seast kohaliku omavalitsuse volikogu poolt ning ilma julgeolekukontrollita nimetatakse rahvakohtunikud ametisse selleks kohtute juurde loodud komisjoni poolt.
Küsimus, kas rahvakohtuniku instituut kui selline on tänases kohtupidamises üldse vajalik ja kuidas seda rolli sisustada nii, et täidetud saaks eesmärgiks seatud “rahva hääle” kaasamine ning demokraatia edendamine, vajab kindlasti laiapõhjalist arutelu. Selge on see, et rahvakohtuniku institutsioon kaotab oma sisulise eesmärgi niipea kui kaasatavad rahvakohtunikud jäävad vähese ettevalmistuse ning kohtuasjade ja õigusemõistmise keerukuse tõttu täitma üksnes vormilist, kaasanoogutaja funktsiooni. Veelgi kehvem on olukord kui rahvakohtunikel tekivad menetluse jooksul õiglase õigusemõistmisega mittehaakuvad huvid.
Kui lugeda 2009. aasta seaduseelnõud, millega sooviti rahvakohtunike instituut ära kaotada, siis selle seletuskirjas öeldakse üsna sirgjooneliselt välja, et rahvakohtunike roll on taandunud praktikas peamiselt vastutuse jagamisele ning rahvakohtunike osalust õiguse mõistmisel tunnetatakse näilisena. Hiljem on kohtute haldamise nõukojas tõstatatud probleeme seoses rahvakohtunike leidmise ja nende istungile kutsumise keerukusega. Kõrvaltvaatajale joonistub sellest välja, et rahvakohtuniku amet ei ole atraktiivne, rahvakohtunikud ei suuda keerulisemaks muutuvate vaidluste lahendamisel enda panust edastada ja tunnevad ennast selle tõttu ebavajalikena – kõik see viib paraku järelduseni, et tänasel kujul rahvakohtuniku instituut oma eesmärki ei täida. Vähemalt mitte alati. Kui sellele lisada veel juurde üksikud vahejuhtumid, kus rahvakohtunikud võib-olla enda rollist ja vastutusest ka ise lõpuni aru ei saa ning oma tegevustega õigusemõistmise süsteemi kui tervikut õõnestavad, näitab lihtne matemaatika, et rahvakohtuniku instituut on meie demokraatiale ja sõltumatule kohtuvõimule hoopiski kahjulik.
Tagamata rahvakohtunikele vajaliku ettevalmistuse, võtame neilt ka sisulise võimaluse ja võimekuse oma rollile seatud eesmärke täita
Kui rahvakohtuniku instituut säilib, tuleks tõsta selle kvaliteeti. Oluline on anda rahvakohtunikele vormilise võimekuse kõrval ka sisuline võimalus täita positsioonile seatud eesmärke. Esmajoones tuleks tõsta rahvakohtunike teadmiste kvaliteeti, et kohtuotsuste kujunemisel säiliks või tekiks argumenteeritud arutelu. Tõenäoliselt tuleks üle vaadata ka rahvakohtunikule seatavad nõuded – täna kehtiva seaduse kohaselt ei pea rahvakohtunikul olema isegi põhiharidust. Piisab sellest, kui ta on 25-70-aastane teovõimeline Eesti kodanik, kelle elukoht on Eestis ja kes oskab eesti keelt. Võimalik, et tuleks sisse viia ka julgeolekukontrolli läbimise kohustus – see annaks parema võimaluse ennetada selliste isikute rahvakohtunikeks nimetamise, kelle omadused kohtunikule seatud eetikanõuete täitmiseks ei ole sobivad. Üksnes kriminaalkaristuste puudumine selleks kindlust ei anna. Samuti on ehk paslik täiendada kehtivat regulatsiooni selliselt, et näiteks majanduskuritegude puhul saaks rahvakohtunikuna osaleda protsessis üksnes isik, kellel on asjakohane ekspertiis. Vastasel juhul menetlusvagunid mööduvad silme eest kiiresti ning vajalike teadmisteta rahvakohtunik näeb üksnes kaugeks jäävaid tagatulesid, täites sellega vaid illusiooni “rahva häälest” õiguse mõistmisel. Või siis tuleks uuesti hinnata, kas kõikide esimese astme kuritegude menetlusprotsessi (nt majandusalased kuriteod) on üldse ilmtingimata vajalik rahvakohtunikke kaasata.
Rakendades rahvakohtuniku instituuti vaid vormiliselt ning veelgi enam, normaliseerides ka tagajärgedeta positsiooni kuritarvitamist, pole rahvakohtunik Eestis mitte kohtusüsteemi tugevdav, vaid õõnestav osapool. Pingutagem üheskoos siis selle nimel, et sõnastatud väärtused ei jääks vaid tühjaks illusiooniks.
Andrei Svištš on RASKi kriminaalmenetluse valdkonna kaasjuht, kes esindab Tallinna Sadama korruptsioonisüüdistuse kohtuasjas ühte süüdistatavat.